Otse põhisisu juurde

Lusikas peegeldab

Regulaarpostituseks tahtsin algul nimetada seda siin, aga tegelikult pole ju päris regulaarne selline värk.
Jaah, ühesõnaga 3 tundi üle-eelmisest reedest veetsin bussis läbides kaunemaid paiku kodumaal, sedapuhku Tartumaa, Jõgevamaa ja Lääne-Virumaa marsruudil. Päris kena: kollased põllud, mõned moonid ka sekka, ja mõtted sellest, kust need bussipeatuste nimed ometi tulevad (Mõmmiku, Puhtaleiva, Mullavere, Kassinurme, Kurista, Kamariku, Koonu), aga viimane tund aega kiskus ikka juba igavaks. Esialgne lõpp-peatus Rakvere, mis on küll selline linn, kus võiks elada(nagu ütles hea hilisem reisikaaslane).
Edasine sõit läbi Lääne-Virumaa paljastas näiteks tartlasekssaamise reklaamid bussipeatuste küljes (miks küll?). Ei, mitte ainult muidugi. Põhja-Eesti on ka maailma ilusaim riik, eriti kui männilõhna õhus on ja päike merre loojub. Võsul olla Eesti ilusaim päikseloojang(mine sa tea, kes ütles) - nägin, ei eita. Lisaks ma mõtlen, et kui Mari ütleb, et ta tahaks Põhja-Eestis elada, siis ta võiks Käsmus elada. Ei oska nimekirja, niisama pakun.
Ilm läks ka täitsa ilusaks ja siis saabus ometi kord see päev, kui me Bismarcki mängisime ja ma peaaegu poole mänguni juhtisin ja nägin ka korraks, mismoodi see välja näeb, kui sul ladumises hunnik otsi käes ei ole.
Oo, ja kuidas ma unustasin, mul olid ju lokid! Mitu aega kohe. Nüüd on kohe natuke imelik säärane ludupea olla jälle. Võib-olla mul oleks seda hirmuskallist juuksejuure kergitajat vaja, mida kaupsis täna vaatasin.
Siis ma tahaks endale rösterit ka veel. Röstleib. Juust. Juuuuuuuuuust. Selle mehe nimi oli Juust, kelle käest ma suruõhku ostsin.
Ja pärast seda, kui ma olin Lizy sünnipäeval käinud ja seal Indiacat mänginud, oli järgmisel päeval veidi peksasaanud tunne (ehk ka päike?) ja eile Tartus trepist üles ronides oli kann ikka veel natuke imelik.
Kuldset Triot Maidla valla päeval ma ei näinudki. Ohhäda.
Mulle vist meeldib, kui on mitu väiksemat lõiku ühe suure asemel, palju parem on lugeda, onju? Aga kui inimene just tunneb, et tema mõte voolab nii, et ei saa uut lõiku teha, siis lase olla.
Amèlie osas seda, et ma teen tema nägu mõttes juba mõnda aega.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...