Otse põhisisu juurde

When Ally met Larry

Tahaks teha kohe ühe pika postituse. Tjah, päris palju asju on pähe löönud, mida võiks kirjutada, aga meelest läheb ära. Näiteks see tumeda siksiga hallipäine tädi, kes ükspäev oma autoga silla juures kärutas või see Hasselhoffi imitatsiooniga kuulutus, mida tööle minnes nägin. Nojah, neid ma seega ei unustanud ära. Ma ei tea, miks on ikka veel selline illusioon, et kui enne magamajäämist millestki mõelda, et oh jess, see on hea mõte, homme kirjutan, siis ma homme veel ka mäletan, mis see oli. Tühja, ei mäleta.
Vaatan Allyt, McBeali. Ammu juba tegelikult, aga nüüd natuke aktiivsemalt jälle, peaaegu neljanda hooaja lõpp juba käes. Seal ta on Larryga. Tegelikult on natuke kahju, kui sari on paljus ülesehitatud sellele, et peategelane otsib endale meest ja ei saa kellegagi päriselt jääda, sest siis läheks mõttetuks. Noh, seal on tegelikult isegi hästi, mitmeid muid kummalisi tegelasi on veel (John Cage parimate hulgas). Ma ei tea mis jutt see niisuke on nüüd, pole justkui minu stiil. Tegelikult on nõme öelda, et pole minu stiil. See on umbes sama nagu öelda, et keegi inimene pole minu tüüp/maitse. Ei, muidugi ossid pole minu maitse. Aga ka neil võib kõrge maailmavaade ja prill ninal olla.
Enne kui raha otsa sai, tegelesin koduse kokandusega. See on päris huvitav. Kodukanatsemine ka. Teisipäeval pühkisin põrandaid ja tolmu, nõusid pesin ka. Enne sanitaarruumideni jõudmist viitsimine paraku rauges. Ent võtkem seda kui edasilükatud maiuspala, sest kõik ju teavad, et pole midagi ilusamat kui puhtusest läikiv kraan või veelaskmise nupp.
Enne põrandapühkimist käisin koolis õpetajaks saamise teemadel vestlemas. See nägi välja umbes nii:
-Tahate õpetajaks saada?
-Jah.
-Kuhugi mujale ka avalduse andsite?
-Ei.
-Olete juba õpetajatööga kokku puutunud?
-Ei.
Paar asja oli veel, kus nii küsiv pool kui mina natuke rohkem rääkisime(mitte oluliselt siiski), aga ma siia ei kirjuta, ütlemata jättes tundub, et minu napisõnalisus on märk kindlast plaanist koolipapastuda(või -mammastuda?). Tegelikult on pikaajaliste plaanide tegemine nii grõunap, et ma olen parem rebel ja ei tee neid.
Mulle tundub, et tahaks päris mitmesse Eesti väikelinna minna. Aa, väikelinnadest muide seda, et tegelikult nad minu jaoks ei olegi väikelinnad. Püssi on väikelinn, aga Paide näiteks ei ole. Tähendab siis ma tahaks minna mitmesse Eesti linna. Haapsallu esmajoones. Täna nägin ühte pilti, kus üks inimene oli Haapsalus ja siis mul tuli meelde, kuidas eelmisel suvel ühel õhtul vesi oli seal kõigekõige ilusam ja üldse kuidas see on nii kummaline linn, sest tundub nagu keegi ei elakski seal, sest inimesi eriti ei näe ja linna peatänav on isegi tipptunnil nii vaikne, et võib lambist kohast üle minna. Aga ka Haapsalu ei ole väikelinn.
Ääremärkus: väikelinn ei ole sõimusõna.
Praegu läks jube kiiresti pimedaks. Kui ma kirjutama hakkasin, siis veel polnud. Tee mis sa teed, aga pole siin ikka seda vaadet, mis Raatuse ühika aknast. Siin on mingi õhupallidega Hinnaparaad juba aegade algusest. Ei tea kas see on selline paraad, mille auks keegi naabrioss tümmi laseb, sest noh, üks naabrioss laseb tümmi siin juba mõned päevad.
Aeh, aitab vist kah.

Kommentaarid

  1. Eesti depressiivseim väikelinn pidi olema Jõgeva. Ma ei osanud midagi selle peale kosta. Sa oskaksid?

    VastaKustuta
  2. Ee, kes seda ütles et Jõgeva? Maitea, minul on raske väikelinnaks pidada mingit sellist linna, mis on maakonnakeskus ühtlasi. Ei, muidugi ta on mitte väga suur linn, aga Eesti kontekstis ta ei saa ju väga väike ka olla.

    VastaKustuta
  3. Mulle edastas selle info keegi,kes juba ise seda kusagilt oli kuulnud. Võib-olla ei ole siis väga usaldusväärne info. :D

    VastaKustuta
  4. Tegelt ma usun, et paljude jaoks on depressiivseim väikelinn see, kus nad ise elavad. Kuivõrd asi linnas on, pole muidugi kindel. Võib-olla aetakse oma depressiivsus lihtsalt linna kaela.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...