Otse põhisisu juurde

When Ally met Larry

Tahaks teha kohe ühe pika postituse. Tjah, päris palju asju on pähe löönud, mida võiks kirjutada, aga meelest läheb ära. Näiteks see tumeda siksiga hallipäine tädi, kes ükspäev oma autoga silla juures kärutas või see Hasselhoffi imitatsiooniga kuulutus, mida tööle minnes nägin. Nojah, neid ma seega ei unustanud ära. Ma ei tea, miks on ikka veel selline illusioon, et kui enne magamajäämist millestki mõelda, et oh jess, see on hea mõte, homme kirjutan, siis ma homme veel ka mäletan, mis see oli. Tühja, ei mäleta.
Vaatan Allyt, McBeali. Ammu juba tegelikult, aga nüüd natuke aktiivsemalt jälle, peaaegu neljanda hooaja lõpp juba käes. Seal ta on Larryga. Tegelikult on natuke kahju, kui sari on paljus ülesehitatud sellele, et peategelane otsib endale meest ja ei saa kellegagi päriselt jääda, sest siis läheks mõttetuks. Noh, seal on tegelikult isegi hästi, mitmeid muid kummalisi tegelasi on veel (John Cage parimate hulgas). Ma ei tea mis jutt see niisuke on nüüd, pole justkui minu stiil. Tegelikult on nõme öelda, et pole minu stiil. See on umbes sama nagu öelda, et keegi inimene pole minu tüüp/maitse. Ei, muidugi ossid pole minu maitse. Aga ka neil võib kõrge maailmavaade ja prill ninal olla.
Enne kui raha otsa sai, tegelesin koduse kokandusega. See on päris huvitav. Kodukanatsemine ka. Teisipäeval pühkisin põrandaid ja tolmu, nõusid pesin ka. Enne sanitaarruumideni jõudmist viitsimine paraku rauges. Ent võtkem seda kui edasilükatud maiuspala, sest kõik ju teavad, et pole midagi ilusamat kui puhtusest läikiv kraan või veelaskmise nupp.
Enne põrandapühkimist käisin koolis õpetajaks saamise teemadel vestlemas. See nägi välja umbes nii:
-Tahate õpetajaks saada?
-Jah.
-Kuhugi mujale ka avalduse andsite?
-Ei.
-Olete juba õpetajatööga kokku puutunud?
-Ei.
Paar asja oli veel, kus nii küsiv pool kui mina natuke rohkem rääkisime(mitte oluliselt siiski), aga ma siia ei kirjuta, ütlemata jättes tundub, et minu napisõnalisus on märk kindlast plaanist koolipapastuda(või -mammastuda?). Tegelikult on pikaajaliste plaanide tegemine nii grõunap, et ma olen parem rebel ja ei tee neid.
Mulle tundub, et tahaks päris mitmesse Eesti väikelinna minna. Aa, väikelinnadest muide seda, et tegelikult nad minu jaoks ei olegi väikelinnad. Püssi on väikelinn, aga Paide näiteks ei ole. Tähendab siis ma tahaks minna mitmesse Eesti linna. Haapsallu esmajoones. Täna nägin ühte pilti, kus üks inimene oli Haapsalus ja siis mul tuli meelde, kuidas eelmisel suvel ühel õhtul vesi oli seal kõigekõige ilusam ja üldse kuidas see on nii kummaline linn, sest tundub nagu keegi ei elakski seal, sest inimesi eriti ei näe ja linna peatänav on isegi tipptunnil nii vaikne, et võib lambist kohast üle minna. Aga ka Haapsalu ei ole väikelinn.
Ääremärkus: väikelinn ei ole sõimusõna.
Praegu läks jube kiiresti pimedaks. Kui ma kirjutama hakkasin, siis veel polnud. Tee mis sa teed, aga pole siin ikka seda vaadet, mis Raatuse ühika aknast. Siin on mingi õhupallidega Hinnaparaad juba aegade algusest. Ei tea kas see on selline paraad, mille auks keegi naabrioss tümmi laseb, sest noh, üks naabrioss laseb tümmi siin juba mõned päevad.
Aeh, aitab vist kah.

Kommentaarid

  1. Eesti depressiivseim väikelinn pidi olema Jõgeva. Ma ei osanud midagi selle peale kosta. Sa oskaksid?

    VastaKustuta
  2. Ee, kes seda ütles et Jõgeva? Maitea, minul on raske väikelinnaks pidada mingit sellist linna, mis on maakonnakeskus ühtlasi. Ei, muidugi ta on mitte väga suur linn, aga Eesti kontekstis ta ei saa ju väga väike ka olla.

    VastaKustuta
  3. Mulle edastas selle info keegi,kes juba ise seda kusagilt oli kuulnud. Võib-olla ei ole siis väga usaldusväärne info. :D

    VastaKustuta
  4. Tegelt ma usun, et paljude jaoks on depressiivseim väikelinn see, kus nad ise elavad. Kuivõrd asi linnas on, pole muidugi kindel. Võib-olla aetakse oma depressiivsus lihtsalt linna kaela.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...