...see asi, mida ma eile enne magamajäämist mõtlesin, õigemini tundsin. Kas sina oled kunagi tundnud, kuidas veri soontes voolab? Ma ei mõtle, et pulssi tunned, vaid sellist..noh, voolamist. Minul on vasaku käe keskmise sõrme peal üks natukene paremini nähtav veresoon ja eile olid sellega imelikud lood. Algul tundus nagu juuksekarv oleks selle sõrme peal, selline naljakas kõdi, aga kui ma paar korda olin seda "karva" üritanud edutult ära võtta, siis sain aru, et hohoo, see on vist hoopis verevoog.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Miskipärast maalis see mu silme ette väga imeliku pildi. Sündsuse huvides jätan asja kirjeldamata... Aga kõik algas sellest,et tegemist oli vasaku käe keskmise sõrmega... :D
VastaKustuta