Otse põhisisu juurde

Lauren Weisberger "The singles game"


Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi", kusagil järgmiste jorus ka "The singles game". 

Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb.


Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütlema, et olen paremini kirjutatud raamatuid lugenud. Päris palju kohe.

Kogu see peategelase lugu... No ei tundu usutav. Vähemalt mina ei taha seda uskuda. Kas tõesti saab parema sportlase luua üle laipade-suhtumisega treeneri abil? Kas see, millised riided sportlasel väljakul seljas on, muudab ta vastase jaoks hirmuäratavamaks? Millise efekti annab kellegi õpetamine, et käitu nii või nii, kui see inimene ise sellisesse käitumisse ei usu? Eks peategelane lõpuks jõuabki mõistmisele, et efekt on lühiajaline, aga isegi see lühiajaline efekt on ebausutav.

Lühidalt: peategelane ei meeldinud mulle. Triivis lihtsalt, ise ka aru saamata, mida teeb või tahab. Ja kuivõrd ei teadnud, tegi vahepeal rumalaid asju.

Teised tegelased Charlie' ümber olid ka pigem meh. Elutark isa ja hea vend ja muidugi peategelase sõbranna, sest kes muidu ütleks I want all the details. Teised tennisistid, kellel ka mingi sõnaline roll oli, olid väljamõeldud. Figureeris maailma esireket Natalya, meeste hulgast Hispaania staar ja maailma ilusaim mees Marco.

Päriselu tennisiste mainiti ka vahepeal. Šarapova seda või Federer teist. Ses kohas, kus mainiti, et Charlie palgatud karm treener Todd aitas kord Nadalil peale õlavigastust tagasi tulla, raputasin küll pead. Nadal pole minu isiklik tuttav, aga raske on uskuda, et ta endale kunagi sihukese hai treeneriks palganud oleks. 

Üldse oli tennisesse puutuvates detailides mõningaid ebatäpsusi, lisaks asju, mida lihtsalt keeldun uskumast. Näiteks jalatsisaaga, mille tõttu Charlie raamatu alguses vigastada sai. Või see sportlaste tohutu omavaheline õelutsemine nii telgitagustes kui väljakul (!). Ei saa kinnitada, et see päriselt nii ei võiks olla, aga vaevalt sellise suhtumisega kuigi kaugele jõuaks. Eriti 21. sajandil, kus see, kes sa inimesena (loe: suunamudijana) oled, on olulisemgi kui see kui hea sa oled sportlasena. 

Raamatutes tundub olevat mingi teema tennisematši ässaga lõpetamisega. Ilmselt see tundub kirjutajaile efektne. Muidugi seda juhtub päriselt ka mõnikord, aga harvem kui arvaks.


Seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud. Küll on olemas Lauren Weisbergeri kuulsaim raamat "Saatan kannab Pradat".


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...