Otse põhisisu juurde

Lauren Weisberger "The singles game"


Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi", kusagil järgmiste jorus ka "The singles game". 

Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb.


Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütlema, et olen paremini kirjutatud raamatuid lugenud. Päris palju kohe.

Kogu see peategelase lugu... No ei tundu usutav. Vähemalt mina ei taha seda uskuda. Kas tõesti saab parema sportlase luua üle laipade-suhtumisega treeneri abil? Kas see, millised riided sportlasel väljakul seljas on, muudab ta vastase jaoks hirmuäratavamaks? Millise efekti annab kellegi õpetamine, et käitu nii või nii, kui see inimene ise sellisesse käitumisse ei usu? Eks peategelane lõpuks jõuabki mõistmisele, et efekt on lühiajaline, aga isegi see lühiajaline efekt on ebausutav.

Lühidalt: peategelane ei meeldinud mulle. Triivis lihtsalt, ise ka aru saamata, mida teeb või tahab. Ja kuivõrd ei teadnud, tegi vahepeal rumalaid asju.

Teised tegelased Charlie' ümber olid ka pigem meh. Elutark isa ja hea vend ja muidugi peategelase sõbranna, sest kes muidu ütleks I want all the details. Teised tennisistid, kellel ka mingi sõnaline roll oli, olid väljamõeldud. Figureeris maailma esireket Natalya, meeste hulgast Hispaania staar ja maailma ilusaim mees Marco.

Päriselu tennisiste mainiti ka vahepeal. Šarapova seda või Federer teist. Ses kohas, kus mainiti, et Charlie palgatud karm treener Todd aitas kord Nadalil peale õlavigastust tagasi tulla, raputasin küll pead. Nadal pole minu isiklik tuttav, aga raske on uskuda, et ta endale kunagi sihukese hai treeneriks palganud oleks. 

Üldse oli tennisesse puutuvates detailides mõningaid ebatäpsusi, lisaks asju, mida lihtsalt keeldun uskumast. Näiteks jalatsisaaga, mille tõttu Charlie raamatu alguses vigastada sai. Või see sportlaste tohutu omavaheline õelutsemine nii telgitagustes kui väljakul (!). Ei saa kinnitada, et see päriselt nii ei võiks olla, aga vaevalt sellise suhtumisega kuigi kaugele jõuaks. Eriti 21. sajandil, kus see, kes sa inimesena (loe: suunamudijana) oled, on olulisemgi kui see kui hea sa oled sportlasena. 

Raamatutes tundub olevat mingi teema tennisematši ässaga lõpetamisega. Ilmselt see tundub kirjutajaile efektne. Muidugi seda juhtub päriselt ka mõnikord, aga harvem kui arvaks.


Seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud. Küll on olemas Lauren Weisbergeri kuulsaim raamat "Saatan kannab Pradat".


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...