Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi", kusagil järgmiste jorus ka "The singles game".
Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb.
Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütlema, et olen paremini kirjutatud raamatuid lugenud. Päris palju kohe.
Kogu see peategelase lugu... No ei tundu usutav. Vähemalt mina ei taha seda uskuda. Kas tõesti saab parema sportlase luua üle laipade-suhtumisega treeneri abil? Kas see, millised riided sportlasel väljakul seljas on, muudab ta vastase jaoks hirmuäratavamaks? Millise efekti annab kellegi õpetamine, et käitu nii või nii, kui see inimene ise sellisesse käitumisse ei usu? Eks peategelane lõpuks jõuabki mõistmisele, et efekt on lühiajaline, aga isegi see lühiajaline efekt on ebausutav.
Lühidalt: peategelane ei meeldinud mulle. Triivis lihtsalt, ise ka aru saamata, mida teeb või tahab. Ja kuivõrd ei teadnud, tegi vahepeal rumalaid asju.
Teised tegelased Charlie' ümber olid ka pigem meh. Elutark isa ja hea vend ja muidugi peategelase sõbranna, sest kes muidu ütleks I want all the details. Teised tennisistid, kellel ka mingi sõnaline roll oli, olid väljamõeldud. Figureeris maailma esireket Natalya, meeste hulgast Hispaania staar ja maailma ilusaim mees Marco.
Päriselu tennisiste mainiti ka vahepeal. Šarapova seda või Federer teist. Ses kohas, kus mainiti, et Charlie palgatud karm treener Todd aitas kord Nadalil peale õlavigastust tagasi tulla, raputasin küll pead. Nadal pole minu isiklik tuttav, aga raske on uskuda, et ta endale kunagi sihukese hai treeneriks palganud oleks.
Üldse oli tennisesse puutuvates detailides mõningaid ebatäpsusi, lisaks asju, mida lihtsalt keeldun uskumast. Näiteks jalatsisaaga, mille tõttu Charlie raamatu alguses vigastada sai. Või see sportlaste tohutu omavaheline õelutsemine nii telgitagustes kui väljakul (!). Ei saa kinnitada, et see päriselt nii ei võiks olla, aga vaevalt sellise suhtumisega kuigi kaugele jõuaks. Eriti 21. sajandil, kus see, kes sa inimesena (loe: suunamudijana) oled, on olulisemgi kui see kui hea sa oled sportlasena.
Raamatutes tundub olevat mingi teema tennisematši ässaga lõpetamisega. Ilmselt see tundub kirjutajaile efektne. Muidugi seda juhtub päriselt ka mõnikord, aga harvem kui arvaks.
Seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud. Küll on olemas Lauren Weisbergeri kuulsaim raamat "Saatan kannab Pradat".
Kommentaarid
Postita kommentaar