Otse põhisisu juurde

Laura Taylor Namey "A British girl's guide to hurricanes and heartbreak"


Raamatu tegevus toimub samas maailmas raamatuga "A Cuban girl's guide to tea and tomorrow", kusagil kolm aastat hiljem.

"A Cuban girl's..." ühe peategelase noorem õde Flora on siin peategelaseks. Ta elab muidu Londoni lähedal, aga kuna tal on mitmesuguseid probleeme ja vastuseta küsimusi, otsustab ta ühel hetkel lambist Miamisse minna. Mugav on minna, sest seal elab Flora venna elukaaslase perekond.

Ega siin midagi üllatavat juhtu. Lugu on teekond probleemist (mida oma eluga peale hakata) lahenduseni, mõningate keerdkäikudega. Natuke läks võltssuhte värki avastama, samas tegi ise selle üle nalja. Võltssuhe on vist minu kõige vähem lemmik trope. (Mis on trope eesti keeles? Troop tähendab ju midagi muud.)

Võltssuhte üks osapool (raamatu kaanel see fotoaparaadiga poiss) ei muutunud mulle tegelasena kuidagi usutavaks, seetõttu eriti ei huvitanud, mida ta tegi.


Peategelasel on potentsiaali ärritavalt mõjuda, ehk on tema draama ja virin mõnegi jaoks tüütu. Samas see ei mõjunud ebarealistlikult. (Kasvõi see olukord, et ma jumala eest mingile inimesele mingit asja ei ütle, aga samas eeldan, et ta seda teab.)

Selle autori kirjutamisstiil päris diagonaalis lugemist ei võimalda. Mitte eriti keerulise sisu kohta üsna kujundlik ja poeetiline stiil kohati ootamatute lausetega. Loed ära, saad sõnadest aru ja mõtled et oota mida? Teist korda lugedes saad aru mida. Kui keegi selle raamatu eesti keelde tõlgiks, oleks huvitav lugeda, mis lahendused mingites kohtades leitud on. Selleks peaks hea tõlge olema muidugi.

Kuna autor ise on Ameerika kuubalane (nagu mitmed tema tegelasedki), tuleb tema jaoks ingliskeelse jutu sisse hispaaniakeelsete sõnade ja väljendite lisamine täitsa loomulikult. Minusugusele, kelle vähene hispaania keele sõnavara pärineb seebikatest, see täitsa sobis, oli piisavalt lihtne. Nunca ja asesino küll kasutusele ei tulnud, küll aga mijarecuerdo, tía jm.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...