Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes. Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus.

Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski).

Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine.

Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui see lõpuots välja arvata). Suure osa raamatust moodustasid nais- ja meespeategelase vahelised teravad dialoogid - polnud parimad, mida lugenud olen, aga polnud ka piinlikud. 

Kui üldise sisu peale mõelda, siis oli väga lihtsake muidugi. Raamat oli nii õhuke ka, et nagu ei jõudnudki kuhugi kaevuma hakata.

Barbara Cartland oli mingis mõttes ilmselt suurem feminist kui mõni temast hilisem autor. Peategelane Petrina oli kuraasikas ja ettevõtlik kuju, kellele meeldis ühiskonna asjadega kursis olla. Ta luges salaja mitmeid ajalehti näiteks. Salaja seetõttu, et ajalehtedes kirjeldatud väga reaalsed teemad polnud tollal kindlasti tavapärane naiste pärusmaa. Petrina sai aga lugedes sotsiaalprobleemide kohta teada ja püüdis nende vähendamiseks samme ette võtta. Muidugi ei kukkunud see alati nii välja nagu ta soovinud oleks ja siis krahv Staverton õpetas teda, kuidas paremini saaks. (See viimane muidugi pole just feminismivaldkonnast.)

Kui eestikeelse raamatu kaas on pehmelt öeldes igav, siis väljamaal on suurejoonelisemate piltidega esikaasi ka nähtud. Mulle meeldib näiteks prantsuskeelse raamatu kaas:

Leidub ka soomekeelne väljaanne, mis isegi ei ürita 19. sajandi moodi välja näha.

Üllatusena tuli, et raamatu toimetaja on Mats Traat ja tõlkija tema abikaasa Victoria Traat. Väljaandja Amor kirjastus tundub olevat Erseniga seotud kuidagi.