Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2024

Eesti Laul ju oli vahepeal. Juba on mõned päevad möödas. Vaadakem, kas meelestub veel mõni viisijupp, sõnad või midagi lavalt.

1. Brother Apollo "Bad Boy"

Kuigi arvan, et I'm a bad boy ei ole õnnestunud hüüdlause, sest on liiga algeline, siis neli päeva hiljem ma mäletan, mis viisiga ta neid sõnu laulis. Ja kui viis on meeles ja mingid sõnad ka, siis midagi oli vähemalt õigesti. Kas on väga imelik alatoon, kui ütlen, et need täiskirjutatud kannid olid kirsiks tordil? 

2. Carlos Ukareda "Never Growing Up"

Meeles on, mis tal seljas oli, ja et oli mingi sõnamäng. From breaking up to making up? Meloodia üldse ei meenu, aga mäletan, et see polnud üldse kõige kehvem lugu siin.

3. Ewert and The Two Dragons "Hold Me Now"

Meenub Ewerti hääl, kui ta seda laulis, aga viisi osas pole kindel, kas õigesti mäletan. Üldiselt jäi see laul natuke igavaks. (Ja jääks Eurovisiooni kontekstis ilmselt veel igavamaks.) Video oli kena muidugi. Universaalsed teemad. 

4. Anet Vaikmaa "Serotoniin"

Vot see oli see laul, mis mind võistlusjärgsel päeval kummitas. Isegi ei teadnud, et see mul meeles on, aga tuli kummitama. Lõhmuse-faktor ilmselt. See viimane oli ka laulus kuulda, aga teda oli sedakorda minu jaoks liiga palju. Natuke kulunud mulje jäi. Laval oli midagi punast. Laulja riided?

5. Ollie "My Friend"

Laulu ei suuda meenutada, aga kuulates mõtlesin, et "Venom" oli parem. Ollie välimus on meeldejääv ja ei saa salata, et meeles on ka, kuidas teleka ekraan tema laulu ajal mõneks sekundiks halliks läks.

6. Daniel Levi "Over the Moon"

See mulle meeldis esimesel kuulamisel (kunagi ammu telekast), edasi on tunded pigem lahjenenud. Lihtne ilus lugu on. Eurovisiooni kontekstis ehk ka pisut igav? Kusagil sotsiaalmeedias nimetas keegi seda kolme minuti pikkuseks introks. Mulle introd meeldivad, mõnikord ainult neid kuulangi. Saan aru muidugi, mida mõeldi. See ei ole kõige ilmselgemate mallide järgi arenev lugu, võib jätta mulje, et ei lähe käima. Meenub, et Danielil olid pruuni värvi riided esinemise ajal. Julge. Pruun vist pole väga armastatud igasugu esinejate poolt. 

7. Uudo Sepp, Sarah Murray "Still Love"

Üks koht laulust tuleb meelde. See, kus olid sõnad high school sweethearts. Duo kuidagi polnud nagu... loomulik? Äkki, kui emb-kumb neist oleks seda üksi laulnud, siis meeldinuks rohkem. Laval nad vist seisid suure osa ajast seljaga üksteise poole. Laulus oli midagi vanamoodsat. 

8. Peter Põder "Korra veel"

Ainus mälestus on, et korra mõtlesin noh, päris huvitav. Laval vist midagi vilkus?

9. 5Miinust ja Puuluup "(Nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi"

Refrääni suudan reprodutseerida, aga käisin eraldi vaatamas, mis sõnad seal on, muidu ei teaks. Sõnadest ei saa ühegi koha peal eriti aru. Liikumist vaadates tuli meelde hiljuti Norrat esindanud hundimaskides kollektiiv, laul oli vist "Give that wolf a banana". (Ega ma ei mäleta, kas neil oli sarnane liikumine, lihtsalt mul meelestus.) Pole hästi kursis Puuluubi muusikaga, aga on jäänud mulje, et tüüpidel on huumorimeelt. Seda hindan. 

10. Nele-Liis Vaiksoo "Käte ümber jää"

Endale üllatuseks on siitki üks refräänirida meeles. Ballaadiga tegelikult üldse ei soovitaks Eurovisioonile minna (välja arvatud Itaalia, neil on erioskused ballaadide laulmiseks), aga kui siiski minna, tuleb täisnätakas ära panna (vt nt Leplandi "Kuula"). Nele-Liis on ses mõttes hea valik - kes suudab hirmraskeid muusikalihitte otse ära laulda (teame ju et suudab!), suudab ka dramaatilisi euroballaade. Ainult selle laulu puhul peaks seda va draamat veeeeel juurde keerama. 

Kogu saade oli kaunis unustamisväärne. See on vist kõnekas. Laulude osas ühtki sihukest ei olnud, mida vabatahtlikult väga üle kuulama hakkaks. 

Kuna lemmikut ei olnud, siis panen siia hoopis võistlusel 10. koha saanud laulu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...