Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2024

Eesti Laul ju oli vahepeal. Juba on mõned päevad möödas. Vaadakem, kas meelestub veel mõni viisijupp, sõnad või midagi lavalt.

1. Brother Apollo "Bad Boy"

Kuigi arvan, et I'm a bad boy ei ole õnnestunud hüüdlause, sest on liiga algeline, siis neli päeva hiljem ma mäletan, mis viisiga ta neid sõnu laulis. Ja kui viis on meeles ja mingid sõnad ka, siis midagi oli vähemalt õigesti. Kas on väga imelik alatoon, kui ütlen, et need täiskirjutatud kannid olid kirsiks tordil? 

2. Carlos Ukareda "Never Growing Up"

Meeles on, mis tal seljas oli, ja et oli mingi sõnamäng. From breaking up to making up? Meloodia üldse ei meenu, aga mäletan, et see polnud üldse kõige kehvem lugu siin.

3. Ewert and The Two Dragons "Hold Me Now"

Meenub Ewerti hääl, kui ta seda laulis, aga viisi osas pole kindel, kas õigesti mäletan. Üldiselt jäi see laul natuke igavaks. (Ja jääks Eurovisiooni kontekstis ilmselt veel igavamaks.) Video oli kena muidugi. Universaalsed teemad. 

4. Anet Vaikmaa "Serotoniin"

Vot see oli see laul, mis mind võistlusjärgsel päeval kummitas. Isegi ei teadnud, et see mul meeles on, aga tuli kummitama. Lõhmuse-faktor ilmselt. See viimane oli ka laulus kuulda, aga teda oli sedakorda minu jaoks liiga palju. Natuke kulunud mulje jäi. Laval oli midagi punast. Laulja riided?

5. Ollie "My Friend"

Laulu ei suuda meenutada, aga kuulates mõtlesin, et "Venom" oli parem. Ollie välimus on meeldejääv ja ei saa salata, et meeles on ka, kuidas teleka ekraan tema laulu ajal mõneks sekundiks halliks läks.

6. Daniel Levi "Over the Moon"

See mulle meeldis esimesel kuulamisel (kunagi ammu telekast), edasi on tunded pigem lahjenenud. Lihtne ilus lugu on. Eurovisiooni kontekstis ehk ka pisut igav? Kusagil sotsiaalmeedias nimetas keegi seda kolme minuti pikkuseks introks. Mulle introd meeldivad, mõnikord ainult neid kuulangi. Saan aru muidugi, mida mõeldi. See ei ole kõige ilmselgemate mallide järgi arenev lugu, võib jätta mulje, et ei lähe käima. Meenub, et Danielil olid pruuni värvi riided esinemise ajal. Julge. Pruun vist pole väga armastatud igasugu esinejate poolt. 

7. Uudo Sepp, Sarah Murray "Still Love"

Üks koht laulust tuleb meelde. See, kus olid sõnad high school sweethearts. Duo kuidagi polnud nagu... loomulik? Äkki, kui emb-kumb neist oleks seda üksi laulnud, siis meeldinuks rohkem. Laval nad vist seisid suure osa ajast seljaga üksteise poole. Laulus oli midagi vanamoodsat. 

8. Peter Põder "Korra veel"

Ainus mälestus on, et korra mõtlesin noh, päris huvitav. Laval vist midagi vilkus?

9. 5Miinust ja Puuluup "(Nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi"

Refrääni suudan reprodutseerida, aga käisin eraldi vaatamas, mis sõnad seal on, muidu ei teaks. Sõnadest ei saa ühegi koha peal eriti aru. Liikumist vaadates tuli meelde hiljuti Norrat esindanud hundimaskides kollektiiv, laul oli vist "Give that wolf a banana". (Ega ma ei mäleta, kas neil oli sarnane liikumine, lihtsalt mul meelestus.) Pole hästi kursis Puuluubi muusikaga, aga on jäänud mulje, et tüüpidel on huumorimeelt. Seda hindan. 

10. Nele-Liis Vaiksoo "Käte ümber jää"

Endale üllatuseks on siitki üks refräänirida meeles. Ballaadiga tegelikult üldse ei soovitaks Eurovisioonile minna (välja arvatud Itaalia, neil on erioskused ballaadide laulmiseks), aga kui siiski minna, tuleb täisnätakas ära panna (vt nt Leplandi "Kuula"). Nele-Liis on ses mõttes hea valik - kes suudab hirmraskeid muusikalihitte otse ära laulda (teame ju et suudab!), suudab ka dramaatilisi euroballaade. Ainult selle laulu puhul peaks seda va draamat veeeeel juurde keerama. 

Kogu saade oli kaunis unustamisväärne. See on vist kõnekas. Laulude osas ühtki sihukest ei olnud, mida vabatahtlikult väga üle kuulama hakkaks. 

Kuna lemmikut ei olnud, siis panen siia hoopis võistlusel 10. koha saanud laulu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...