Otse põhisisu juurde

Florian Illies "1913. Sajandi suvi"

Täitsa juhuslikult sattus nõnda, et nii selle kui eelmise raamatu pealkirjas on sõna suvi. Aga see suvi siin pole üldse selline, nagu eelmine suvi oli. See siinne on nagu romaan, aga päris nagu pole ka. Ehk rohkem kergelt fantaseeritud kroonika? 

Autor on võtnud terve hulga (peamiselt saksakeelse Euroopa) kunstnikke, kirjanikke, muid kultuuritegelasi ja poliitikuid, lugenud nende elulugusid, kirju jm, kust nende kohta inimestena infot saada on, siis uurinud 1913. aasta kohta üldiselt, ja kirjutanud sellest kokku fragmentidest koosneva loo. Ilmselt on sinna lisatud ka omapoolseid ilukirjanduslikke edasiarendusi (liialdusi?). Peatükke on 12, jaanuarist detsembrini. 

Kõik tegelased on seega ajaloolised isikud (Thomas Mann, Kafka, Schiele, Picasso, Freud, Stalin, Hitler, Franz Ferdinand, Franz Joseph I, Oskar Kokoschka, Alma Mahler jpt), väljamõelduid ei ole. Ja autori stiil, vaade neile inimestele, on pigem irooniline. Tundub, nagu oleks kirjutajal pidevalt muie näol olnud. 


See, miks valida säärase kirjutise jaoks 1913. aasta, on vist selge. Peamised tegevuskohad on Viin, Berliin ja München, seal toimus palju. Arutleda saab selle üle, mida pealkiri täpsemalt tähendab. Võib ju tähendada mitut asja. 

Raamatu idee meeldis kokkuvõttes rohkem kui raamat ise. Teoorias on see täpselt selline raamat, mida mulle meeldib lugeda. Meeldis ka. Ainult alati polnud kõige köitvam, sest kõik tegelased polnud minu jaoks piisavalt tuttavad ja hakkasid seetõttu kohati segi minema. Oleks 20. sajandi alguse saksa ja austria kultuurilooga natuke paremini kursis, olnuks ilmselt lihtsam. (Kui keegi tahaks eesti kultuuritegelaste põhjal sarnase asja kirjutada, siis ma oleks kindlasti lugeja.)

Allikate hulk, mis sellise raamatu kirjutamiseks läbi töötatud, tundub hiigelsuur. Valikbibliograafia on ka raamatu lõpus toodud.

Ja viimaks. Sigaret on ikka sigaret ja mitte sigarett. (Aga ei tea kui kauaks.)




Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...