Otse põhisisu juurde

Florian Illies "1913. Sajandi suvi"

Täitsa juhuslikult sattus nõnda, et nii selle kui eelmise raamatu pealkirjas on sõna suvi. Aga see suvi siin pole üldse selline, nagu eelmine suvi oli. See siinne on nagu romaan, aga päris nagu pole ka. Ehk rohkem kergelt fantaseeritud kroonika? 

Autor on võtnud terve hulga (peamiselt saksakeelse Euroopa) kunstnikke, kirjanikke, muid kultuuritegelasi ja poliitikuid, lugenud nende elulugusid, kirju jm, kust nende kohta inimestena infot saada on, siis uurinud 1913. aasta kohta üldiselt, ja kirjutanud sellest kokku fragmentidest koosneva loo. Ilmselt on sinna lisatud ka omapoolseid ilukirjanduslikke edasiarendusi (liialdusi?). Peatükke on 12, jaanuarist detsembrini. 

Kõik tegelased on seega ajaloolised isikud (Thomas Mann, Kafka, Schiele, Picasso, Freud, Stalin, Hitler, Franz Ferdinand, Franz Joseph I, Oskar Kokoschka, Alma Mahler jpt), väljamõelduid ei ole. Ja autori stiil, vaade neile inimestele, on pigem irooniline. Tundub, nagu oleks kirjutajal pidevalt muie näol olnud. 


See, miks valida säärase kirjutise jaoks 1913. aasta, on vist selge. Peamised tegevuskohad on Viin, Berliin ja München, seal toimus palju. Arutleda saab selle üle, mida pealkiri täpsemalt tähendab. Võib ju tähendada mitut asja. 

Raamatu idee meeldis kokkuvõttes rohkem kui raamat ise. Teoorias on see täpselt selline raamat, mida mulle meeldib lugeda. Meeldis ka. Ainult alati polnud kõige köitvam, sest kõik tegelased polnud minu jaoks piisavalt tuttavad ja hakkasid seetõttu kohati segi minema. Oleks 20. sajandi alguse saksa ja austria kultuurilooga natuke paremini kursis, olnuks ilmselt lihtsam. (Kui keegi tahaks eesti kultuuritegelaste põhjal sarnase asja kirjutada, siis ma oleks kindlasti lugeja.)

Allikate hulk, mis sellise raamatu kirjutamiseks läbi töötatud, tundub hiigelsuur. Valikbibliograafia on ka raamatu lõpus toodud.

Ja viimaks. Sigaret on ikka sigaret ja mitte sigarett. (Aga ei tea kui kauaks.)




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...