Otse põhisisu juurde

Florian Illies "1913. Sajandi suvi"

Täitsa juhuslikult sattus nõnda, et nii selle kui eelmise raamatu pealkirjas on sõna suvi. Aga see suvi siin pole üldse selline, nagu eelmine suvi oli. See siinne on nagu romaan, aga päris nagu pole ka. Ehk rohkem kergelt fantaseeritud kroonika? 

Autor on võtnud terve hulga (peamiselt saksakeelse Euroopa) kunstnikke, kirjanikke, muid kultuuritegelasi ja poliitikuid, lugenud nende elulugusid, kirju jm, kust nende kohta inimestena infot saada on, siis uurinud 1913. aasta kohta üldiselt, ja kirjutanud sellest kokku fragmentidest koosneva loo. Ilmselt on sinna lisatud ka omapoolseid ilukirjanduslikke edasiarendusi (liialdusi?). Peatükke on 12, jaanuarist detsembrini. 

Kõik tegelased on seega ajaloolised isikud (Thomas Mann, Kafka, Schiele, Picasso, Freud, Stalin, Hitler, Franz Ferdinand, Franz Joseph I, Oskar Kokoschka, Alma Mahler jpt), väljamõelduid ei ole. Ja autori stiil, vaade neile inimestele, on pigem irooniline. Tundub, nagu oleks kirjutajal pidevalt muie näol olnud. 


See, miks valida säärase kirjutise jaoks 1913. aasta, on vist selge. Peamised tegevuskohad on Viin, Berliin ja München, seal toimus palju. Arutleda saab selle üle, mida pealkiri täpsemalt tähendab. Võib ju tähendada mitut asja. 

Raamatu idee meeldis kokkuvõttes rohkem kui raamat ise. Teoorias on see täpselt selline raamat, mida mulle meeldib lugeda. Meeldis ka. Ainult alati polnud kõige köitvam, sest kõik tegelased polnud minu jaoks piisavalt tuttavad ja hakkasid seetõttu kohati segi minema. Oleks 20. sajandi alguse saksa ja austria kultuurilooga natuke paremini kursis, olnuks ilmselt lihtsam. (Kui keegi tahaks eesti kultuuritegelaste põhjal sarnase asja kirjutada, siis ma oleks kindlasti lugeja.)

Allikate hulk, mis sellise raamatu kirjutamiseks läbi töötatud, tundub hiigelsuur. Valikbibliograafia on ka raamatu lõpus toodud.

Ja viimaks. Sigaret on ikka sigaret ja mitte sigarett. (Aga ei tea kui kauaks.)




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...