Otse põhisisu juurde

Joonas Sildre "Värviline Mägi"

Graafiline romaan kunstnik Konrad Mägist. Põhimõtteliselt elulugu, aga mitte ülipõhjalik. Tegevus toimub Eestis, Pariisis, Norras, Roomas - kohtades, kus Mägi elas või niisama käis. 

Kui esmakordselt raamatu lahti lõin, tundus, et värvilahendus ei ole minu lemmikute hulgast. Lugedes värvid tegelikult ei häirinud. Eks oli ka aru saada, et meelega oli tahetud nimelt värvidega silma paista. (Ka sisus räägiti värvidest.) Mõne koha peal tekkis täitsa hea efekt (näiteks ühel leheküljesuurusel joonistusel Mägist Pariisis Jumalaema kiriku ees). Raske ette kujutada, et Konrad Mägist rääkiv graafiline romaan võiks mustvalge olla. Värviline oli kindlasti õige valik.

Visandlik joonistamisstiil tundus ka algul võõras, aga hakkas pigem meeldima, sundis pilte hoolikamalt vaatama. Siiski ei saanud kogu see üldpilt lõpuni minu kõige lemmikumaks.

Raamat algas (ja tegelikult ka lõppes) mingi sügava mõttearendusega. See ehmatas korra ära, mõtlesin, kas tuleb mingi kitsas kunstiinimeste raamat. Ei tulnud. Oli hästi jälgitav, täis minu jaoks humoorikaid lauseid. Konrad tundus teravmeelne tüüp. Aga ka traagiline muidugi. Teda iseloomustas tõmme kahele poole - ühest küljest tahtis muudkui Pariisi, sest see oli tema meelest tõeline kunsti- ja maailmalinn, teisalt leidis seal olles, et pole maastikke, mida talle meeldis maalida (need olid Eestis ja Norras). 

Lisaks Mägile oli tegelaste hulgas veel 20. sajandi 1. poole tuntud kultuuritegelasi: Friedebert Tuglas, Jaan Koort, Mait Metsanurk, aga ka Rudolf Steiner näiteks. Raamatu lõpus on tegelastest ka vahva galerii.


Mõtlen, et graafiline romaan on hea žanr kellegi eluloo lugemiseks. Kellegi sellise, kelle elust suurt midagi varem ei teadnud. Saab piisavalt lihtsal kujul ülevaate ja pärast võib telliskivide manu edasi suunduda, kui huvi tekkis. 







Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »