Otse põhisisu juurde

Joonas Sildre "Värviline Mägi"

Graafiline romaan kunstnik Konrad Mägist. Põhimõtteliselt elulugu, aga mitte ülipõhjalik. Tegevus toimub Eestis, Pariisis, Norras, Roomas - kohtades, kus Mägi elas või niisama käis. 

Kui esmakordselt raamatu lahti lõin, tundus, et värvilahendus ei ole minu lemmikute hulgast. Lugedes värvid tegelikult ei häirinud. Eks oli ka aru saada, et meelega oli tahetud nimelt värvidega silma paista. (Ka sisus räägiti värvidest.) Mõne koha peal tekkis täitsa hea efekt (näiteks ühel leheküljesuurusel joonistusel Mägist Pariisis Jumalaema kiriku ees). Raske ette kujutada, et Konrad Mägist rääkiv graafiline romaan võiks mustvalge olla. Värviline oli kindlasti õige valik.

Visandlik joonistamisstiil tundus ka algul võõras, aga hakkas pigem meeldima, sundis pilte hoolikamalt vaatama. Siiski ei saanud kogu see üldpilt lõpuni minu kõige lemmikumaks.

Raamat algas (ja tegelikult ka lõppes) mingi sügava mõttearendusega. See ehmatas korra ära, mõtlesin, kas tuleb mingi kitsas kunstiinimeste raamat. Ei tulnud. Oli hästi jälgitav, täis minu jaoks humoorikaid lauseid. Konrad tundus teravmeelne tüüp. Aga ka traagiline muidugi. Teda iseloomustas tõmme kahele poole - ühest küljest tahtis muudkui Pariisi, sest see oli tema meelest tõeline kunsti- ja maailmalinn, teisalt leidis seal olles, et pole maastikke, mida talle meeldis maalida (need olid Eestis ja Norras). 

Lisaks Mägile oli tegelaste hulgas veel 20. sajandi 1. poole tuntud kultuuritegelasi: Friedebert Tuglas, Jaan Koort, Mait Metsanurk, aga ka Rudolf Steiner näiteks. Raamatu lõpus on tegelastest ka vahva galerii.


Mõtlen, et graafiline romaan on hea žanr kellegi eluloo lugemiseks. Kellegi sellise, kelle elust suurt midagi varem ei teadnud. Saab piisavalt lihtsal kujul ülevaate ja pärast võib telliskivide manu edasi suunduda, kui huvi tekkis. 







Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...