Otse põhisisu juurde

Juuni

Seriaalid
Täitsa hale seis, filme pole vaadanud, uusi seriaale ka mitte, ainult kordused käivad. Ei, siiski üks uus on.

Armastuse ahelad (Крепостная)
See on seebikas, Ukraina seebikas. Võiks öelda ka et melodraama. On suur armastus (mis tekib, nagu ikka, sekunditega), natuke mustvalged tegelased (aga siiski mitte kõik ja mitte päris), uhked rõivad (sest tegevus toimub 19. sajandi keskel) ja Eesti vaatajale tuttav Julia Aug. Viimase tegelaskuju on kasvatanud ühte orjade tütart, harinud teda ja nõnda. See paneb tütarlapse kentsakasse olukorda- ühest küljest oskab ta prantsuse keelt ja klaverimängu jms kõrgklassi värki, teisalt puudub tal isiklik vabadus. Minu lemmiktegelane on härraste kokk - matsakas maanaine, kes räägib hästi mahlases (rahvalikus) keeles. Rahvalikust rääkides on see ka hea koht, mille kaudu tutvuda veidi ukraina ja õigeusu kultuuriga. Näiteks mõnda huvitavat rahvatantsu on nähtud ja pulma.

Üllas vaene mõisnik ja heasüdamlik orjatar


Raamatud

The girl on the train
Sai ilmudes palju tähelepanu. Ma ei olnud väga raputatud temast, sest lugesin eelmisel aastal ühte raamatut, kus oli natuke sarnane teema. Selle (ja paljude teiste) raamatute puhul, kus keegi käitub ennasthävitavalt või mingil muul moel reeglipärasest erinevalt, on enamasti põhjuseks midagi, mis on inimesega minevikus juhtunud. Trauma põhimõtteliselt. Mulle natuke hakkab see juba mitte meeldima. Tahaks vahepeal sellist raamatut, kus inimene ka käitub talle kahjulikul moel, aga tema minevikus pole mingit tohutut draamat. Sest sellised inimesed on ka olemas. Ilmselt on asi selles, et dramaatilisele sündmusele viitamisega saab parema süžee.


Elio : üks animatograafiline lugu
Lastekas, lahedate illustratsioonidega. Sama autori eelmine raamat väga meeldis, aga selle puhul tundus, et tegelasi oli liiga palju. Võib-olla on asi minus, aga tahaks, et lasteraamat oleks pigem ühte asja mitu korda nämmutav kui selline, et mainib korra mingit tegelast ja siis eeldab, et mul jääb kohe meelde. Eriti kui tegelasi on palju. Loo mõttes oli tore lugu, ajalooline. Filmikunstist ja.


Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi
Sama teema veits mis rongitüdrukuga. Inimene käitub ennasthävitavalt, sest tema minevikus on suur draama. Õnnelik lõpp meeldis, aga selleni jõudmine mõjus lihtsustatult. Raamatu alguses oli hea moto, mis ütles, et üksindus on pigem süvenev nähtus, kust pole lihtne välja tulla. Peategelase loo puhul aga jäi mulje, et pigem oli lihtne. Ehk olen pessimist, aga minu meelest pole päris nii, et üksildane inimene esimese inimese kutse peale jookseb. Oleneb muidugi kui sügaval augus olla, aga väljaronimisel on ilmselt sikutajat ka vaja. Ühesõnaga. Inimene võib mingit asja tahta kõige rohkem maailmas, aga see ei tähenda, et tal oleks lihtne seda vastu võtta. (Õudselt targutamise peale kisub täna.)


Puudutuse kaugusel
Peategelasel on allergia teiste inimeste naharakkude vastu, seega igasugune puudutamine on talle ohtlik. Raamatu alguses pole ta üheksa aastat oma majast väljas käinud, siis peab olude sunnil õue minema. Muidugi ilmub peagi pildile üks austaja ja asi läheb veel keerulisemaks. Mõnes mõttes lihtsamaks ka. Autori järelsõnast saame teada, et säärane allergia on välja mõeldud.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...