Otse põhisisu juurde

Juuni

Seriaalid
Täitsa hale seis, filme pole vaadanud, uusi seriaale ka mitte, ainult kordused käivad. Ei, siiski üks uus on.

Armastuse ahelad (Крепостная)
See on seebikas, Ukraina seebikas. Võiks öelda ka et melodraama. On suur armastus (mis tekib, nagu ikka, sekunditega), natuke mustvalged tegelased (aga siiski mitte kõik ja mitte päris), uhked rõivad (sest tegevus toimub 19. sajandi keskel) ja Eesti vaatajale tuttav Julia Aug. Viimase tegelaskuju on kasvatanud ühte orjade tütart, harinud teda ja nõnda. See paneb tütarlapse kentsakasse olukorda- ühest küljest oskab ta prantsuse keelt ja klaverimängu jms kõrgklassi värki, teisalt puudub tal isiklik vabadus. Minu lemmiktegelane on härraste kokk - matsakas maanaine, kes räägib hästi mahlases (rahvalikus) keeles. Rahvalikust rääkides on see ka hea koht, mille kaudu tutvuda veidi ukraina ja õigeusu kultuuriga. Näiteks mõnda huvitavat rahvatantsu on nähtud ja pulma.

Üllas vaene mõisnik ja heasüdamlik orjatar


Raamatud

The girl on the train
Sai ilmudes palju tähelepanu. Ma ei olnud väga raputatud temast, sest lugesin eelmisel aastal ühte raamatut, kus oli natuke sarnane teema. Selle (ja paljude teiste) raamatute puhul, kus keegi käitub ennasthävitavalt või mingil muul moel reeglipärasest erinevalt, on enamasti põhjuseks midagi, mis on inimesega minevikus juhtunud. Trauma põhimõtteliselt. Mulle natuke hakkab see juba mitte meeldima. Tahaks vahepeal sellist raamatut, kus inimene ka käitub talle kahjulikul moel, aga tema minevikus pole mingit tohutut draamat. Sest sellised inimesed on ka olemas. Ilmselt on asi selles, et dramaatilisele sündmusele viitamisega saab parema süžee.


Elio : üks animatograafiline lugu
Lastekas, lahedate illustratsioonidega. Sama autori eelmine raamat väga meeldis, aga selle puhul tundus, et tegelasi oli liiga palju. Võib-olla on asi minus, aga tahaks, et lasteraamat oleks pigem ühte asja mitu korda nämmutav kui selline, et mainib korra mingit tegelast ja siis eeldab, et mul jääb kohe meelde. Eriti kui tegelasi on palju. Loo mõttes oli tore lugu, ajalooline. Filmikunstist ja.


Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi
Sama teema veits mis rongitüdrukuga. Inimene käitub ennasthävitavalt, sest tema minevikus on suur draama. Õnnelik lõpp meeldis, aga selleni jõudmine mõjus lihtsustatult. Raamatu alguses oli hea moto, mis ütles, et üksindus on pigem süvenev nähtus, kust pole lihtne välja tulla. Peategelase loo puhul aga jäi mulje, et pigem oli lihtne. Ehk olen pessimist, aga minu meelest pole päris nii, et üksildane inimene esimese inimese kutse peale jookseb. Oleneb muidugi kui sügaval augus olla, aga väljaronimisel on ilmselt sikutajat ka vaja. Ühesõnaga. Inimene võib mingit asja tahta kõige rohkem maailmas, aga see ei tähenda, et tal oleks lihtne seda vastu võtta. (Õudselt targutamise peale kisub täna.)


Puudutuse kaugusel
Peategelasel on allergia teiste inimeste naharakkude vastu, seega igasugune puudutamine on talle ohtlik. Raamatu alguses pole ta üheksa aastat oma majast väljas käinud, siis peab olude sunnil õue minema. Muidugi ilmub peagi pildile üks austaja ja asi läheb veel keerulisemaks. Mõnes mõttes lihtsamaks ka. Autori järelsõnast saame teada, et säärane allergia on välja mõeldud.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »