Kolmas raamat järjest jutte/novelle. See kogu oli küll eelmistest natuke erinev - peategelane oli läbivalt sama, seega sai ka katkendliku romaanina lugeda.
Karin on 43-aastane naine, ametilt ökonomist. Nagu raamatus selgub, esindab nähtamatut naist. (Ei ole ju võõras see teema, et mingi vanusepiiri ületavad naised muutuvad ühiskonnas nähtamatuks?)
See, mis toimub, on kohati sihuke unenäoline (kohtumine kirjanik Murakamiga, vanniskäigud ooperilaval jms), kohati ühiskonnakriitiline (seesama nähtamatu naise teema, meestele meele järgi olemine). Võiks tegelikult tõlgendada ka nii, et need unenäolised asjad on peategelase fantaasia, et tavapäraseid olukordi huvitamaks muuta.
Tegelane ise on pigem optimist, ei ole masendav lugu end kasutuna tundvast inimesest. Sest tegelikult tema ei tunnegi ennast kasutuna, ühiskond ütleb talle, et tema sotsiaalne netoväärtus pole piisav.
Selle taustal võib loo lõppu ka kaheti mõista - kas see, mida Karin lõpuks teeb, on mäss ühiskonna vastu või alistumine?
Sihuke pealtnäha lehekeeramisraamat, aga on teemasid küll, mille üle peale lehekeeramist mõelda.
Kommentaarid