Otse põhisisu juurde

Euro 2020 järelkaja

See tuleb vist päris pikk nüüd. Meeldejätmise mõttes ja täitsa suvalises järjekorras.
  • Ühes jalgpallistuudios arutati, et jalgpallis kulub suurem osa vaataja ajast millegi ootamisele, mida võib-olla ei juhtugi. Humoorikas mõelda, et selline idee iseloomustab maailma populaarseimat sportmängu. 
  • Minu jaoks oleks ilmselt suur vahe, kas mäng on 15 kraadiga Londonis või 30 kraadiga Bakuus. Minu jaoks pealtvaatajana. Mängijana annaks Bakuu mängul kohe loobumisvõidu.
  • Kord käis üks Saksamaa mäng. Vaatasin Thomas Müllerit ja mõtlesin, et see pole ju Thomas, see on Juhan! Ausõna, enne pole näinud nii Juhani nägu inimest. Juhan Mölder, klounisiksus.


  • Jalgpallis kehtib reegel, et kui keegi mittelubatud inimene (huligaan noh) väljakule jookseb, siis kaamerapilt teda ei näita. See on kindel reegel, sellest peetakse kinni. Kuidas on selle taustal võimalik, et nägime EM-i alguses otsepildis ühe mängija elustamist? Kes on see režissöör, kes ei näita sel hetkel taevast või muru? Veits nagu jääb mulje, et huligaani austatakse rohkem kui mängijaid. Aga see oli nüüd viimane kord mul sellest rääkida.
  • Hümnilaulmise osas jätkab Itaalia tugeval tasemel. Šotimaa laulmine oli ausalt öeldes pettumus. Endal nii hea üürgamise lugu ja tüübid lihtsalt seisid kivinägudega ja laulsid tasakesi ära. 
  • Eks hümni laulmine olene ka hümni iseloomust. Mis viga Itaalia ja Prantsusmaa hümni tuliselt laulda, on sihukesed sõjakad lood. Aga proovi laulda God save our gracious queen nagu mingi vana sõjard.
  • Kas kehtib seadus, et viisi pidav inimene ei saa saada jalgpalluriks? Kõik jalgpallurid tundusid viisist mööda jorisevat. Välja arvatud poolakad, need oleks nagu olnud laulmist harjutanud. Ei imestaks.
  • Arajuuri-nimeline Soome jalgpallur. Seesama mees siin thumbnaili peal, 27. sekundil ilmub kaadrisse. Ma pole kunagi näinud rõõmsamat soomlast.

  • Vaadates jalgpallurite soenguid, tuleb silme ette pilt mängueelsest või poolaja-aegsest riietusruumist, kus tüübid reas peegli ees seisavad ja juukseid sätivad. (Ma ei mõista hukka, lihtsalt tähelepanek.)
  • Selle jätkuks on humoorikas ära märkida Itaalia kapten Chiellini, kes jällegi on täiesti lamp tüüp. Lihtsalt astus kõrvalt pubist väljakule ja juukseid ilmselgelt polnud tarvis sättida. Mulle meeldib see. Jalgpall annab võimaluse kõigile? Chiellini finaalijärgne intervjuu on ka omaette lõbus.


  • 28. juuni oli minu lemmikpäev, kus kahe matši peale löödi 14 väravat. Pluss ühe mängu penaltid. Tore, kui jalgpall natuke rohkem korvpalli meenutab - palju korve, vabavisked...
  • Lõbusate nimedega mängijad Schön, Lustig, Schick, Schlager, Sommer. Ja muidugi Hamšik, mida on lihtsalt lahe öelda. Või Grealish, mida kommentaatorid hääldasid grilliš.  Irooniline on ka see, kui jalgpalluri (või ükskõik millise muu liigutusspordiga tegeleva inimese) nimi on Immobile.
  • Väravavahid on alati minu lemmikud. Taani väravaht viskas poolfinaali eel Inglismaaga hea lause Has it ever been home? näiteks, see oli humoorikas.


  • Või siis finaalmäng, kus kaasvaataja pani tähele, et ilmete põhjal on Inglise väravavaht nagu Jorh, kellel vist kogu aeg hambad valutavad. (Ma kohe ei leidnud head pilti sellest praegu.)
  • Või siis, kui Hispaania väravavaht oma mängija tagasisöödust palli väravasse lasi. Mulle meeldib, et spordis masinasarnaseks treenitud inimestest ei saa inimlikkuse faktorit eemalda. Ühel korral sajast võib ikka mingi väga loll viga tulla.
  • Vahepeal küsimus Briti kuningliku perekonna kohta. Neid alati näitas, kui nad mõnel Inglismaa mängul kohal olid. Aga muidu et... Wales ja Šotimaa olid ka turniiril, miks nende mänge vaatamas ei käidud? Või on mingi ajalooline kokkulepe, et kuningapere toetab jalgpallis ainult Inglismaad ja teised "osariigid" olgu omaette? 
  • Veel Briti huumorit: Saksamaa noore mängija Kai Havertzi kirjeldus ajalehes The Guardian: ... who looks like a Habsburg prince going through his difficult goth phase.

    Otsusta ise

  • Palju on näidatud (vigastuse) teesklejaid jalgpalliväljakul, aga võiks teha ka ülevaate kohtuniku juures palvetavatest palluritest. Siis, kui on vaja kohtunikku veenda, et ollakse mingis olukorras puhas kui prillikivi. Need ilmed on imelised.



  • Patrik Schicki värav. Isegi kui sa kunagi jalgpalli ei vaata, saad ju aru, et see on päris lahe, kui keegi enam-vähem keskjoone pealt ära lööb. 
  • Mis sellesse va südamega mängu puutub, siis Ukrainat oli lõbus vaadata. Kui kaitse on auklik, peab vähemalt süda sees olema. Taani lõi ka julgelt väravaid. 
  • Mõni väikeriik (rahvaarvu või jalgpalli mõttes) võinuks finaali ka jõuda. Polnud ju kaugel. Teisalt idee, et võitis meeskond, kus pole ühtki suurt staari, on ka ok.
  • Just lugesin, et finaal oli pasta versus tee. Päris vaimukas.
  • Itaalia on muide esimene riik, kes võitnud Eurovisiooni ja jalgpalli EM-i samal aastal. Soovilooks palun "Zitti e buoni" : 

  • Ma ei tea ikka veel, mis pagana asi see suluseis on. Sisuliselt. Põhimõtteliselt tean. (Tennisereeglid tunduvad lihtsad selle kõrval.)
  • Kui tennise peale juba läks, siis eile oli Wimbledoni meeste finaal ka. Tom Cruise käis päeval seda vaatamas ja õhtul oli jalgpalli finaali vaatamas. Cambridge'i hertsoginnaga sama lugu. Neid küll, va spordisõpru.
  • Kuna ise just vaatasin seda ja pean seda üheks oma lemmikuks, siis siin üks vana video, millel pole Euro 2020-ga mingit seost. Ülimalt udune video. Aga kommentaarid on seda väärt. Tõnis Vanna pole trennis ka sellise koha pealt löönud.


Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...