Otse põhisisu juurde

Euro 2020 järelkaja

See tuleb vist päris pikk nüüd. Meeldejätmise mõttes ja täitsa suvalises järjekorras.
  • Ühes jalgpallistuudios arutati, et jalgpallis kulub suurem osa vaataja ajast millegi ootamisele, mida võib-olla ei juhtugi. Humoorikas mõelda, et selline idee iseloomustab maailma populaarseimat sportmängu. 
  • Minu jaoks oleks ilmselt suur vahe, kas mäng on 15 kraadiga Londonis või 30 kraadiga Bakuus. Minu jaoks pealtvaatajana. Mängijana annaks Bakuu mängul kohe loobumisvõidu.
  • Kord käis üks Saksamaa mäng. Vaatasin Thomas Müllerit ja mõtlesin, et see pole ju Thomas, see on Juhan! Ausõna, enne pole näinud nii Juhani nägu inimest. Juhan Mölder, klounisiksus.


  • Jalgpallis kehtib reegel, et kui keegi mittelubatud inimene (huligaan noh) väljakule jookseb, siis kaamerapilt teda ei näita. See on kindel reegel, sellest peetakse kinni. Kuidas on selle taustal võimalik, et nägime EM-i alguses otsepildis ühe mängija elustamist? Kes on see režissöör, kes ei näita sel hetkel taevast või muru? Veits nagu jääb mulje, et huligaani austatakse rohkem kui mängijaid. Aga see oli nüüd viimane kord mul sellest rääkida.
  • Hümnilaulmise osas jätkab Itaalia tugeval tasemel. Šotimaa laulmine oli ausalt öeldes pettumus. Endal nii hea üürgamise lugu ja tüübid lihtsalt seisid kivinägudega ja laulsid tasakesi ära. 
  • Eks hümni laulmine olene ka hümni iseloomust. Mis viga Itaalia ja Prantsusmaa hümni tuliselt laulda, on sihukesed sõjakad lood. Aga proovi laulda God save our gracious queen nagu mingi vana sõjard.
  • Kas kehtib seadus, et viisi pidav inimene ei saa saada jalgpalluriks? Kõik jalgpallurid tundusid viisist mööda jorisevat. Välja arvatud poolakad, need oleks nagu olnud laulmist harjutanud. Ei imestaks.
  • Arajuuri-nimeline Soome jalgpallur. Seesama mees siin thumbnaili peal, 27. sekundil ilmub kaadrisse. Ma pole kunagi näinud rõõmsamat soomlast.

  • Vaadates jalgpallurite soenguid, tuleb silme ette pilt mängueelsest või poolaja-aegsest riietusruumist, kus tüübid reas peegli ees seisavad ja juukseid sätivad. (Ma ei mõista hukka, lihtsalt tähelepanek.)
  • Selle jätkuks on humoorikas ära märkida Itaalia kapten Chiellini, kes jällegi on täiesti lamp tüüp. Lihtsalt astus kõrvalt pubist väljakule ja juukseid ilmselgelt polnud tarvis sättida. Mulle meeldib see. Jalgpall annab võimaluse kõigile? Chiellini finaalijärgne intervjuu on ka omaette lõbus.


  • 28. juuni oli minu lemmikpäev, kus kahe matši peale löödi 14 väravat. Pluss ühe mängu penaltid. Tore, kui jalgpall natuke rohkem korvpalli meenutab - palju korve, vabavisked...
  • Lõbusate nimedega mängijad Schön, Lustig, Schick, Schlager, Sommer. Ja muidugi Hamšik, mida on lihtsalt lahe öelda. Või Grealish, mida kommentaatorid hääldasid grilliš.  Irooniline on ka see, kui jalgpalluri (või ükskõik millise muu liigutusspordiga tegeleva inimese) nimi on Immobile.
  • Väravavahid on alati minu lemmikud. Taani väravaht viskas poolfinaali eel Inglismaaga hea lause Has it ever been home? näiteks, see oli humoorikas.


  • Või siis finaalmäng, kus kaasvaataja pani tähele, et ilmete põhjal on Inglise väravavaht nagu Jorh, kellel vist kogu aeg hambad valutavad. (Ma kohe ei leidnud head pilti sellest praegu.)
  • Või siis, kui Hispaania väravavaht oma mängija tagasisöödust palli väravasse lasi. Mulle meeldib, et spordis masinasarnaseks treenitud inimestest ei saa inimlikkuse faktorit eemalda. Ühel korral sajast võib ikka mingi väga loll viga tulla.
  • Vahepeal küsimus Briti kuningliku perekonna kohta. Neid alati näitas, kui nad mõnel Inglismaa mängul kohal olid. Aga muidu et... Wales ja Šotimaa olid ka turniiril, miks nende mänge vaatamas ei käidud? Või on mingi ajalooline kokkulepe, et kuningapere toetab jalgpallis ainult Inglismaad ja teised "osariigid" olgu omaette? 
  • Veel Briti huumorit: Saksamaa noore mängija Kai Havertzi kirjeldus ajalehes The Guardian: ... who looks like a Habsburg prince going through his difficult goth phase.

    Otsusta ise

  • Palju on näidatud (vigastuse) teesklejaid jalgpalliväljakul, aga võiks teha ka ülevaate kohtuniku juures palvetavatest palluritest. Siis, kui on vaja kohtunikku veenda, et ollakse mingis olukorras puhas kui prillikivi. Need ilmed on imelised.



  • Patrik Schicki värav. Isegi kui sa kunagi jalgpalli ei vaata, saad ju aru, et see on päris lahe, kui keegi enam-vähem keskjoone pealt ära lööb. 
  • Mis sellesse va südamega mängu puutub, siis Ukrainat oli lõbus vaadata. Kui kaitse on auklik, peab vähemalt süda sees olema. Taani lõi ka julgelt väravaid. 
  • Mõni väikeriik (rahvaarvu või jalgpalli mõttes) võinuks finaali ka jõuda. Polnud ju kaugel. Teisalt idee, et võitis meeskond, kus pole ühtki suurt staari, on ka ok.
  • Just lugesin, et finaal oli pasta versus tee. Päris vaimukas.
  • Itaalia on muide esimene riik, kes võitnud Eurovisiooni ja jalgpalli EM-i samal aastal. Soovilooks palun "Zitti e buoni" : 

  • Ma ei tea ikka veel, mis pagana asi see suluseis on. Sisuliselt. Põhimõtteliselt tean. (Tennisereeglid tunduvad lihtsad selle kõrval.)
  • Kui tennise peale juba läks, siis eile oli Wimbledoni meeste finaal ka. Tom Cruise käis päeval seda vaatamas ja õhtul oli jalgpalli finaali vaatamas. Cambridge'i hertsoginnaga sama lugu. Neid küll, va spordisõpru.
  • Kuna ise just vaatasin seda ja pean seda üheks oma lemmikuks, siis siin üks vana video, millel pole Euro 2020-ga mingit seost. Ülimalt udune video. Aga kommentaarid on seda väärt. Tõnis Vanna pole trennis ka sellise koha pealt löönud.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...