Otse põhisisu juurde

Euro 2020 järelkaja

See tuleb vist päris pikk nüüd. Meeldejätmise mõttes ja täitsa suvalises järjekorras.
  • Ühes jalgpallistuudios arutati, et jalgpallis kulub suurem osa vaataja ajast millegi ootamisele, mida võib-olla ei juhtugi. Humoorikas mõelda, et selline idee iseloomustab maailma populaarseimat sportmängu. 
  • Minu jaoks oleks ilmselt suur vahe, kas mäng on 15 kraadiga Londonis või 30 kraadiga Bakuus. Minu jaoks pealtvaatajana. Mängijana annaks Bakuu mängul kohe loobumisvõidu.
  • Kord käis üks Saksamaa mäng. Vaatasin Thomas Müllerit ja mõtlesin, et see pole ju Thomas, see on Juhan! Ausõna, enne pole näinud nii Juhani nägu inimest. Juhan Mölder, klounisiksus.


  • Jalgpallis kehtib reegel, et kui keegi mittelubatud inimene (huligaan noh) väljakule jookseb, siis kaamerapilt teda ei näita. See on kindel reegel, sellest peetakse kinni. Kuidas on selle taustal võimalik, et nägime EM-i alguses otsepildis ühe mängija elustamist? Kes on see režissöör, kes ei näita sel hetkel taevast või muru? Veits nagu jääb mulje, et huligaani austatakse rohkem kui mängijaid. Aga see oli nüüd viimane kord mul sellest rääkida.
  • Hümnilaulmise osas jätkab Itaalia tugeval tasemel. Šotimaa laulmine oli ausalt öeldes pettumus. Endal nii hea üürgamise lugu ja tüübid lihtsalt seisid kivinägudega ja laulsid tasakesi ära. 
  • Eks hümni laulmine olene ka hümni iseloomust. Mis viga Itaalia ja Prantsusmaa hümni tuliselt laulda, on sihukesed sõjakad lood. Aga proovi laulda God save our gracious queen nagu mingi vana sõjard.
  • Kas kehtib seadus, et viisi pidav inimene ei saa saada jalgpalluriks? Kõik jalgpallurid tundusid viisist mööda jorisevat. Välja arvatud poolakad, need oleks nagu olnud laulmist harjutanud. Ei imestaks.
  • Arajuuri-nimeline Soome jalgpallur. Seesama mees siin thumbnaili peal, 27. sekundil ilmub kaadrisse. Ma pole kunagi näinud rõõmsamat soomlast.

  • Vaadates jalgpallurite soenguid, tuleb silme ette pilt mängueelsest või poolaja-aegsest riietusruumist, kus tüübid reas peegli ees seisavad ja juukseid sätivad. (Ma ei mõista hukka, lihtsalt tähelepanek.)
  • Selle jätkuks on humoorikas ära märkida Itaalia kapten Chiellini, kes jällegi on täiesti lamp tüüp. Lihtsalt astus kõrvalt pubist väljakule ja juukseid ilmselgelt polnud tarvis sättida. Mulle meeldib see. Jalgpall annab võimaluse kõigile? Chiellini finaalijärgne intervjuu on ka omaette lõbus.


  • 28. juuni oli minu lemmikpäev, kus kahe matši peale löödi 14 väravat. Pluss ühe mängu penaltid. Tore, kui jalgpall natuke rohkem korvpalli meenutab - palju korve, vabavisked...
  • Lõbusate nimedega mängijad Schön, Lustig, Schick, Schlager, Sommer. Ja muidugi Hamšik, mida on lihtsalt lahe öelda. Või Grealish, mida kommentaatorid hääldasid grilliš.  Irooniline on ka see, kui jalgpalluri (või ükskõik millise muu liigutusspordiga tegeleva inimese) nimi on Immobile.
  • Väravavahid on alati minu lemmikud. Taani väravaht viskas poolfinaali eel Inglismaaga hea lause Has it ever been home? näiteks, see oli humoorikas.


  • Või siis finaalmäng, kus kaasvaataja pani tähele, et ilmete põhjal on Inglise väravavaht nagu Jorh, kellel vist kogu aeg hambad valutavad. (Ma kohe ei leidnud head pilti sellest praegu.)
  • Või siis, kui Hispaania väravavaht oma mängija tagasisöödust palli väravasse lasi. Mulle meeldib, et spordis masinasarnaseks treenitud inimestest ei saa inimlikkuse faktorit eemalda. Ühel korral sajast võib ikka mingi väga loll viga tulla.
  • Vahepeal küsimus Briti kuningliku perekonna kohta. Neid alati näitas, kui nad mõnel Inglismaa mängul kohal olid. Aga muidu et... Wales ja Šotimaa olid ka turniiril, miks nende mänge vaatamas ei käidud? Või on mingi ajalooline kokkulepe, et kuningapere toetab jalgpallis ainult Inglismaad ja teised "osariigid" olgu omaette? 
  • Veel Briti huumorit: Saksamaa noore mängija Kai Havertzi kirjeldus ajalehes The Guardian: ... who looks like a Habsburg prince going through his difficult goth phase.

    Otsusta ise

  • Palju on näidatud (vigastuse) teesklejaid jalgpalliväljakul, aga võiks teha ka ülevaate kohtuniku juures palvetavatest palluritest. Siis, kui on vaja kohtunikku veenda, et ollakse mingis olukorras puhas kui prillikivi. Need ilmed on imelised.



  • Patrik Schicki värav. Isegi kui sa kunagi jalgpalli ei vaata, saad ju aru, et see on päris lahe, kui keegi enam-vähem keskjoone pealt ära lööb. 
  • Mis sellesse va südamega mängu puutub, siis Ukrainat oli lõbus vaadata. Kui kaitse on auklik, peab vähemalt süda sees olema. Taani lõi ka julgelt väravaid. 
  • Mõni väikeriik (rahvaarvu või jalgpalli mõttes) võinuks finaali ka jõuda. Polnud ju kaugel. Teisalt idee, et võitis meeskond, kus pole ühtki suurt staari, on ka ok.
  • Just lugesin, et finaal oli pasta versus tee. Päris vaimukas.
  • Itaalia on muide esimene riik, kes võitnud Eurovisiooni ja jalgpalli EM-i samal aastal. Soovilooks palun "Zitti e buoni" : 

  • Ma ei tea ikka veel, mis pagana asi see suluseis on. Sisuliselt. Põhimõtteliselt tean. (Tennisereeglid tunduvad lihtsad selle kõrval.)
  • Kui tennise peale juba läks, siis eile oli Wimbledoni meeste finaal ka. Tom Cruise käis päeval seda vaatamas ja õhtul oli jalgpalli finaali vaatamas. Cambridge'i hertsoginnaga sama lugu. Neid küll, va spordisõpru.
  • Kuna ise just vaatasin seda ja pean seda üheks oma lemmikuks, siis siin üks vana video, millel pole Euro 2020-ga mingit seost. Ülimalt udune video. Aga kommentaarid on seda väärt. Tõnis Vanna pole trennis ka sellise koha pealt löönud.


Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...