Tagakaanelt: Halloweeniõhtul kommijahile suundunud kaheksa poissi avastavad, et kõikvõimas deemon surnute vallast on ühe nende sõbra ootamatult röövinud. Läbi erinevate ajastute ja kultuuride tema jälgi ajades ja teda päästa üritades avastavad nad halloweeni-püha mütoloogilisi juuri ja algupära ning õpivad tundma, kuidas surmahirm, viirastused ja tondid on kujundanud inimtsivilisatsiooni ajalugu.
Lühike noorteromaan Ray Bradburylt on klassikaline näide raamatust, mis mulle teoorias meeldib. Idee seletada midagi (antud juhul halloweeni olemust) reisiga läbi ajaloo ja erinevate kultuuride, on hiiglatore, meenutab Jostein Gaarderit (Bradbury oli ajaliselt varem tegelikult).
Kui praktika juurde tulla ja rääkida kuivõrd mulle seda lugeda meeldis, siis ega polnud eriti minu teetass. Seiklus, fantaasia ja õudukas pole minu žanrid. Lugesin puhtalt autori pärast, sest "451 Fahrenheiti" ja "Võilillevein" väga meeldisid.
"Halloweenipuu" keel oli muidugi rikkalik, kohati minu jaoks liigagi rikkalik (sarnane sellele tundele, kui toas või riietuses on korraga liiga palju värve). Aga siiski ma ei vaidle, et Ray Bradbury on sõnameister. Kahtlemata on.
Hiljuti lugesin raamatut, kus oli palju tegelasi ja segas lugemist, kui täpselt ei mäletanud, kes kes on. "Halloweenipuu" oli hea näide vastupidisest - kümmekond peategelast, kellest umbes kolme puhul oli oluline vahet teha, kes on kes.
Raamatu tagakaas lubab, et sellest tehakse film + multikas on juba olemas. Arvan, et see on väga hea alusmaterjal, millest teha visuaalselt paeluv film. Muumiad ja kõrvitsad ja sihuke värk.
Kommentaarid