Otse põhisisu juurde

Louise O'Neill "Igavesti vaid sinu"

 


Raamatu tagakaanelt: Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui nad on välismaailma jaoks küpsed. Eriliste käitumisreeglite ja hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased“ – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Ülejäänute tulevik on sünge – nemad peavad leppima konkubiini- või õpetajarolliga.

Lugesin intrigeeriva tutvustuse pärast. Igav ei olnud, ainult ühe korra tuli mõte, kas ikka viitsin edasi lugeda. Üleliia huvitav ka ei olnud. Idee on ikkagi pisut huvitavam kui teostus. 

Natuke selline hoiatuseks kirjutatud raamat tundus. Põgusalt oli ära mainitud, et tüdrukute loomuliku sünni kadumine oli naiste endi põhjustatud, sest ilul põhinevas maailmas on noorem naine alati vanema naise konkurent. Samas olid ka noored tüdrukud omavahel kogu aeg üksteise konkurendid. Tekkis sama mõte mis pärismaailmaski - kas mehed ikka on need, kes põhjustavad naiste mingil moel käitumise või on asi naistes endis? 

Erinevalt kaanel olevatest identsetest nägudest olid tegelased välimuselt siiski erinevad, erinevalt disainitud. Kellel silmavärv number 136, kellel juuksetoon 728. Kogu naiste disainimise algatajaks ja süsteemi loojaks oli mees nimega Isa. (Nii et kui keegi imestunult midagi hüüdis, ei öelnud ta mitte jumal ega issand vaid isa.)

Tekkis ainult see küsimus, et kui kõik naissoost isikud olid masinate poolt disainitud, siis kuidas neile isiksus loodi. Sellest ei räägitud kusagil, aga samas olid tegelastel erinevad iseloomud. Või oligi nii, et äsja disainimiselt tulnuna olid puhas leht ja edasi sõltus kõik sellest, millisesse seltskonda ja kelle hoole alla sattusid? 

Raamatuna võib-olla mitte maailma parim raamat, aga edasimõtlemise mõttes hea alguspunkt. Kassikuld ja muud säärased asjad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...