Otse põhisisu juurde

Neil Gaiman "Eikusagi"

Neil Gaimani on mõnevõrra raske lugema hakata, sest tegemist tundub olevat enimarmastatud kaasaegse autoriga. Surve on suur, ütleme.

Lugesin kusagilt Gaimani ideest kirjutada selliseid raamatuid, mis oleks nagu lasteraamatud täiskasvanutele. Sama fantaasiarikkad ja samasugust vaimustust tekitavad. See on hea mõte. Ikka ju öeldakse, et täiskasvanutele tuleb kasuks rohkem lapselikku vaimustust.

"Eikusagi" tegevus toimub Londonis - natuke meile tuntud Londonis, aga peamiselt Londonis, mis asub esimese all/vahel/küljes. Kujutasin seda lugedes ette kaardina, millele saad (nt läbipaistvast paberist) lisakihi peale panna.

"Noormees," lausus ta, "püüa mõista: on kaks Londonit. On Ülemine London - see, kus sina elad - ja siis on Alumine London, Allpool -, kus elavad inimesed, keda ei märgata ja kes on maailma pragudest läbi pudenenud."

Nagu Esimene Eesti ja Teine Eesti ma ütleksin. See raamat, mulle tundub, on ka tegelikult rohkem ühiskondliku mõõtmega, kui otseses sisus välja lastakse paista.

Raamat algab sellega, et tavaline londonlane näeb ühel tavalisel õhtul Londonis tee peal vigastatud tütarlast ja otsustab teda aidata. Aitamise tulemusena satub ta Ülemisest Londonist Alumisse. Sekeldused sealsete värvikate karakteritega moodustavadki suurema osa raamatust.

VAIMUKAS on see sõna, mis pähe tuleb. Fantaasiakirjandus on minu jaoks ikka jätkuvalt raske (minu isiklik traagika), aga puhtalt stiili mõttes oli see raamat tore. Dialoogid naljakad ja filmilikud (kergesti loetavad), kirjeldustes palju võrdlusi (ka naljakad). 

Kütt vaatas oda, nagu ükski naine polnud iialgi Richardit vaadanud.

Miks mitte, onju?

Inimestel, kes Londoniga kursis, on kindlasti tore seda raamatut lugeda. Lisaks mitmete maamärkide mainimisele on paljud Londoni kohanimed ka tegelastega seotud (nt ingel, kelle manu saab Islingtoni linnaosas asuva Angeli metroopeatuse kaudu, dominikaani mungad ja Blackfriars jm).

Võtan oma jutuvestesse ka siit ühe asja kasutusele. Kui keegi küsib, kui vana ma olen, siis ma vastan:

Sama vana kui mu keel ja veidi vanem kui mu hambad.

Lihtne! 

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...