Otse põhisisu juurde

Neil Gaiman "Eikusagi"

Neil Gaimani on mõnevõrra raske lugema hakata, sest tegemist tundub olevat enimarmastatud kaasaegse autoriga. Surve on suur, ütleme.

Lugesin kusagilt Gaimani ideest kirjutada selliseid raamatuid, mis oleks nagu lasteraamatud täiskasvanutele. Sama fantaasiarikkad ja samasugust vaimustust tekitavad. See on hea mõte. Ikka ju öeldakse, et täiskasvanutele tuleb kasuks rohkem lapselikku vaimustust.

"Eikusagi" tegevus toimub Londonis - natuke meile tuntud Londonis, aga peamiselt Londonis, mis asub esimese all/vahel/küljes. Kujutasin seda lugedes ette kaardina, millele saad (nt läbipaistvast paberist) lisakihi peale panna.

"Noormees," lausus ta, "püüa mõista: on kaks Londonit. On Ülemine London - see, kus sina elad - ja siis on Alumine London, Allpool -, kus elavad inimesed, keda ei märgata ja kes on maailma pragudest läbi pudenenud."

Nagu Esimene Eesti ja Teine Eesti ma ütleksin. See raamat, mulle tundub, on ka tegelikult rohkem ühiskondliku mõõtmega, kui otseses sisus välja lastakse paista.

Raamat algab sellega, et tavaline londonlane näeb ühel tavalisel õhtul Londonis tee peal vigastatud tütarlast ja otsustab teda aidata. Aitamise tulemusena satub ta Ülemisest Londonist Alumisse. Sekeldused sealsete värvikate karakteritega moodustavadki suurema osa raamatust.

VAIMUKAS on see sõna, mis pähe tuleb. Fantaasiakirjandus on minu jaoks ikka jätkuvalt raske (minu isiklik traagika), aga puhtalt stiili mõttes oli see raamat tore. Dialoogid naljakad ja filmilikud (kergesti loetavad), kirjeldustes palju võrdlusi (ka naljakad). 

Kütt vaatas oda, nagu ükski naine polnud iialgi Richardit vaadanud.

Miks mitte, onju?

Inimestel, kes Londoniga kursis, on kindlasti tore seda raamatut lugeda. Lisaks mitmete maamärkide mainimisele on paljud Londoni kohanimed ka tegelastega seotud (nt ingel, kelle manu saab Islingtoni linnaosas asuva Angeli metroopeatuse kaudu, dominikaani mungad ja Blackfriars jm).

Võtan oma jutuvestesse ka siit ühe asja kasutusele. Kui keegi küsib, kui vana ma olen, siis ma vastan:

Sama vana kui mu keel ja veidi vanem kui mu hambad.

Lihtne! 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...