Otse põhisisu juurde

Julia Kelly "With my lazy eye"

5942570

Taaskord raamat, mille leidsin raamatukogus selle raamatu kõrvalt, mida algselt sinna võtma läksin. Päris hea tehnika midagi leida, peaks seda laialdasemalt rakendama.

Tegevus toimub 1980ndate Iirimaal, peategelaseks Lucy (hüüdnimega Bunty). Võib vist öelda, et ta on oma perekonna must lammas, vähemalt tunneb end nii. Žanr on noorteromaan (või kõlab young adult novel paremini?), räägitakse Lucy elust nii perekonnas, koolis, ülikoolis kui tööilmas. Kuigi see sisuliselt pole väga lõbus, on jutustatud nõnda, et vahepeal on päris lõbus. Natuke peab ju nalja saama, kui inimene võtab vastu töökoha, kus ülesannete täitmiseks tal tegelikult kompetents puudub jms.

Oluline märksõna on nägemine. Peategelane on alati kehva nägemisega olnud (lazy eye pealkirjas kirjeldab muuhulgas otseselt Lucy silma). Raamatu jooksul muutub tema nägemine nii otseses kui kaudses mõttes paremaks.

Kummaline oli lugeda. Päris palju juhtus, et lugesin lõigu ära ja mõtlesin, mida siin öeldigi. See võiks viidata igavale raamatule, aga polnud üldse igav. Leheküljed läksid niimoodi edasi, et vahepeal lausa kontrollisin, kas numbrid ikka jooksevad järjest või tuleb peale 81 kohe 91. 

Võib-olla hajutas tähelepanu see, et kasutati üsna palju minu jaoks võõraid kaubamärkide nimetusi ja ka see, et mitu tegelast tuli tegevusse tutvustamata (a la Peter tegi seda ja teist, aga kohe ei öeldud, kes on Peter, see võis selguda alles järgmisel leheküljel).

See oli juba teine sel suvel loetud raamat, kus kasutati fotosid. Et loed-loed ja ühtäkki on keset teksti foto, mis illustreerib midagi, millest parajasti räägitakse. Minu jaoks harjumatu, meenutab natuke seda va piltkirja maailma poole liikumist. Samas see raamat ilmus juba rohkem kui 10 aastat tagasi, kas siis oli piltkiri juba nii päevakorral? Igal juhul ei tundnud selle ega eelmisegi raamatu puhul, et piltide lisamine midagi juurde andnuks.

Üllatav, et Goodreadsis on sellel raamatul vaid üle 100 hindaja. Minu arvates see võiks olla tähelepanu vääriv raamat. See on hea raamat, siin on stiili ja meeleolu ja sisu. Ma tahaks vabalt olla selle ise kirjutanud. 

Lemmikfakt raamatust: peategelase lemmiklaul oli "Fairytale of New York", ka minu lemmikumaid jõululaule.

Üks hea lõik:
These were days that rarely happened and on the odd occasions that they did, never lived up to the excitement of their imaginings. But their possibility alone made them something worth missing, when that possibility was removed. Now that they would never happen, those days were something to miss. 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...