Taaskord raamat, mille leidsin raamatukogus selle raamatu kõrvalt, mida algselt sinna võtma läksin. Päris hea tehnika midagi leida, peaks seda laialdasemalt rakendama.
Tegevus toimub 1980ndate Iirimaal, peategelaseks Lucy (hüüdnimega Bunty). Võib vist öelda, et ta on oma perekonna must lammas, vähemalt tunneb end nii. Žanr on noorteromaan (või kõlab young adult novel paremini?), räägitakse Lucy elust nii perekonnas, koolis, ülikoolis kui tööilmas. Kuigi see sisuliselt pole väga lõbus, on jutustatud nõnda, et vahepeal on päris lõbus. Natuke peab ju nalja saama, kui inimene võtab vastu töökoha, kus ülesannete täitmiseks tal tegelikult kompetents puudub jms.
Oluline märksõna on nägemine. Peategelane on alati kehva nägemisega olnud (lazy eye pealkirjas kirjeldab muuhulgas otseselt Lucy silma). Raamatu jooksul muutub tema nägemine nii otseses kui kaudses mõttes paremaks.
Kummaline oli lugeda. Päris palju juhtus, et lugesin lõigu ära ja mõtlesin, mida siin öeldigi. See võiks viidata igavale raamatule, aga polnud üldse igav. Leheküljed läksid niimoodi edasi, et vahepeal lausa kontrollisin, kas numbrid ikka jooksevad järjest või tuleb peale 81 kohe 91.
Võib-olla hajutas tähelepanu see, et kasutati üsna palju minu jaoks võõraid kaubamärkide nimetusi ja ka see, et mitu tegelast tuli tegevusse tutvustamata (a la Peter tegi seda ja teist, aga kohe ei öeldud, kes on Peter, see võis selguda alles järgmisel leheküljel).
See oli juba teine sel suvel loetud raamat, kus kasutati fotosid. Et loed-loed ja ühtäkki on keset teksti foto, mis illustreerib midagi, millest parajasti räägitakse. Minu jaoks harjumatu, meenutab natuke seda va piltkirja maailma poole liikumist. Samas see raamat ilmus juba rohkem kui 10 aastat tagasi, kas siis oli piltkiri juba nii päevakorral? Igal juhul ei tundnud selle ega eelmisegi raamatu puhul, et piltide lisamine midagi juurde andnuks.
Üllatav, et Goodreadsis on sellel raamatul vaid üle 100 hindaja. Minu arvates see võiks olla tähelepanu vääriv raamat. See on hea raamat, siin on stiili ja meeleolu ja sisu. Ma tahaks vabalt olla selle ise kirjutanud.
Lemmikfakt raamatust: peategelase lemmiklaul oli "Fairytale of New York", ka minu lemmikumaid jõululaule.
Üks hea lõik:
These were days that rarely happened and on the odd occasions that they did, never lived up to the excitement of their imaginings. But their possibility alone made them something worth missing, when that possibility was removed. Now that they would never happen, those days were something to miss.
Kommentaarid
Postita kommentaar