1970ndate Afganistanis elavad kaks poissi - Amir ja Hassan. Hassani isa on Amiri (isa) majas teener. Amir ja Hassan on sõbrad. Mõnede sündmuste tõttu nende suhted katkevad. Seejärel tulevad murrangulised poliitilised sündmused, mille tõttu Amir koos isaga USA-sse põgeneb. Aastaid hiljem tuleb Amir Afganistani tagasi ja puutub taas Hassani teemaga kokku.
Vist juba päris palju spoilereid. Sõprus ja süütunne ja lunastuse otsingud on siin põhilised teemad tegelikult.
Autor Khaled Hosseini elulugu on raamatu peategelasega nii ajaliselt kui sisuliselt (lapsepõlv Afganistanis, põgenemine USA-sse) natuke kattuv. Pole imestada, et väga soojalt on kirjeldatud nö vana Afganistani, kus terved põlvkonnad ei kasvanud üles sõja ja hirmuga. Joonistub välja see aeg, kus lastel oli lapsepõlv, ja hilisem aeg, kus oli palju lapsi, aga vähe lapsepõlve (autori sõnu laenates).
Ilmselt pole ka päris juhuslik, et see raamat 2003. aastal ilmus, mil Afganistan oluliselt rohkem uudisekünnist ületas kui täna.
Ühest küljest olen nõus ühe arvustajaga, kes ütles, et "Lohejooksja" on raamat, mida läänemaailma inimene võib lugeda nö enda õigustamiseks. Et siis saad öelda: ma tean ka midagi Afganistani ja tema ümberkaudsete riikide teemast ja oh, küll seal on ikka raske see olukord. Ongi.
Aga teisest küljest. See ei ole ka üldse halb raamat, mida lihtsalt niisama lugeda. Sest siin on üksiksik ka väga tähtis tegelane. Ühe inimese konkreetsed elusündmused ja tegevused ja tegematajätmised. Muidugi see on mõjutegur, et tegevus toimub just seal, kus ta toimub, aga sarnane lugu võiks juhtuda veel päris paljudes maailma kohtades ja mõte jääks ikka samaks.
Raamatus on mitu väga head karakterit, huvitavad ja kaasaelamisele ärgitavad. Sealhulgas peategelane ise on selline, kelle mingil moel käitumise põhjused on enamasti arusaadavad.
See pole põgenikuromaan selles mõttes, et kirjeldaks kuigivõrd põgeniku kohanemist uuel kodumaal. Üsna märkimisväärne, et siin pole põhimõtteliselt ühtegi sõna sellest, kuidas teismelisele Afganistanist tulnud poisile Ameerikas mingid asjad teistmoodi tundusid vms. Ameerikat ei kirjeldatud mitte kuidagi. Ainult nii palju, et poisi isa pidi Ameerikas tegema hoopis teistsugust tööd, kui ta Afganistanis teinud oli.
See-eest üks hea lause põgeniku elu kohta:
Väljavaateks oli luksuslik elu, kus su peas sumises pidevalt deemonite parv.
Kommentaarid
Postita kommentaar