Otse põhisisu juurde

Khaled Hosseini "Lohejooksja"


1970ndate Afganistanis elavad kaks poissi - Amir ja Hassan. Hassani isa on Amiri (isa) majas teener. Amir ja Hassan on sõbrad. Mõnede sündmuste tõttu nende suhted katkevad. Seejärel tulevad murrangulised poliitilised sündmused, mille tõttu Amir koos isaga USA-sse põgeneb. Aastaid hiljem tuleb Amir Afganistani tagasi ja puutub taas Hassani teemaga kokku.

Vist juba päris palju spoilereid. Sõprus ja süütunne ja lunastuse otsingud on siin põhilised teemad tegelikult.

Autor Khaled Hosseini elulugu on raamatu peategelasega nii ajaliselt kui sisuliselt (lapsepõlv Afganistanis, põgenemine USA-sse) natuke kattuv. Pole imestada, et väga soojalt on kirjeldatud nö vana Afganistani, kus terved põlvkonnad ei kasvanud üles sõja ja hirmuga. Joonistub välja see aeg, kus lastel oli lapsepõlv, ja hilisem aeg, kus oli palju lapsi, aga vähe lapsepõlve (autori sõnu laenates). 

Ilmselt pole ka päris juhuslik, et see raamat 2003. aastal ilmus, mil Afganistan oluliselt rohkem uudisekünnist ületas kui täna.

Ühest küljest olen nõus ühe arvustajaga, kes ütles, et "Lohejooksja" on raamat, mida läänemaailma inimene võib lugeda nö enda õigustamiseks. Et siis saad öelda: ma tean ka midagi Afganistani ja tema ümberkaudsete riikide teemast ja oh, küll seal on ikka raske see olukord. Ongi.

Aga teisest küljest. See ei ole ka üldse halb raamat, mida lihtsalt niisama lugeda. Sest siin on üksiksik ka väga tähtis tegelane. Ühe inimese konkreetsed elusündmused ja tegevused ja tegematajätmised. Muidugi see on mõjutegur, et tegevus toimub just seal, kus ta toimub, aga sarnane lugu võiks juhtuda veel päris paljudes maailma kohtades ja mõte jääks ikka samaks. 

Raamatus on mitu väga head karakterit, huvitavad ja kaasaelamisele ärgitavad. Sealhulgas peategelane ise on selline, kelle mingil moel käitumise põhjused on enamasti arusaadavad.

See pole põgenikuromaan selles mõttes, et kirjeldaks kuigivõrd põgeniku kohanemist uuel kodumaal. Üsna märkimisväärne, et siin pole põhimõtteliselt ühtegi sõna sellest, kuidas teismelisele Afganistanist tulnud poisile Ameerikas mingid asjad teistmoodi tundusid vms. Ameerikat ei kirjeldatud mitte kuidagi. Ainult nii palju, et poisi isa pidi Ameerikas tegema hoopis teistsugust tööd, kui ta Afganistanis teinud oli.

See-eest üks hea lause põgeniku elu kohta:

Väljavaateks oli luksuslik elu, kus su peas sumises pidevalt deemonite parv. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »