Need on toredad korrad, kui lähed raamatukogus riiulist raamatut võtma ja leiad, et aa, see on seeee raamat! Et oled selle välimusega juba kusagilt tuttav. Sealtsamast riiulist või raamatupoest või kusagilt. "Salajase ajalooga" oli nõnda. Teadsin küll, et see paks raamat on, aga ta osutus selleks diibi pildiga piibliks, mida alati mingi antiigiteemaga (ja vähem ilukirjandusega) seostasin.
Antiigiga seostamine polnudki vale. Raamat on rühmast klassikalise filoloogia üliõpilastest, kes ühel hetkel otsustavad ühe endi hulgast ära tappa. (See pole spoiler, sama info saab raamatu esimestelt lehekülgedelt.)
Lugedes tuli ruttu mõte, et lugupeetud arvamusavaldajad peavad seda ilmselt sisukaks/heaks/oluliseks raamatuks. Ilmselt ta ongi seda, ainult mul ei tekkinud piisavalt emotsioone, mille põhjal teda lemmikuks pidama hakata.
Ülikooliromaan kõlab enamasti ligitõmbavalt, aga see, rohkem kui ülikooliromaan, oli lugu sellest, kuidas (tavalised?) inimesed jõuavad mõrvani ja kuidas tehtu neid hiljem mõjutab. Mõrv ise oli seega lihtsalt üks sündmus keset raamatut, mitte traagiline lõpplahendus. Põhiline oli mõrvari(te) siseilma näitamine.
Paar karakterit olid huvitavad ja hästi kirjutatud, mitu aga sellised, kes nagu lihtsalt olid. (Üks tegelane, kelle põhijoon oli justkui tema homoseksuaalsus, teine, keda eristas see, et ta oli seltskonnas ainus tüdruk jms.) Kreeka keele professor, keda lugeja pidi nende noorte suureks mõjutajaks pidama, esines liiga vähe, et temast midagi suurt arvata.
Aga maailm, kus tegevus toimus, oli toredalt loodud. Ülikool, väike suletud eksklusiivsena näiv üliõpilaste grupp, kuhu lisandub uus poiss, soov ja püüd antiigimaailma kaasajas elustada (miks mitte bakhanaal kusagil padrikus?). See kõik võiks filmina veel paremini töötada, aga filmi, hoolimata mitmest, kes on asja teha võtnud, pole olemas.
Teoorias meeldib mulle see raamat rohkem kui teda reaalselt lugeda meeldis. Üks selliseid, mida on hea olla lugenud, aga teist korda vist ei võtaks. Siiski loodan, et see film ka ükskord tuleb. Seni aga on olemas teise Donna Tartti telliskivi põhjal tehtud "Ohakalind".
Kommentaarid
Postita kommentaar