Otse põhisisu juurde

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"


Maria on ühe Pärnu kooli 10. klassi tüdruk, selline korralik, üks teine tegelane ütleb et hall hiir. Joel on see lõpuklassi poiss, kes kaugelt vaadates ideaalne tundub - on lokid, põselohud ja sõbrad (sh dramaatiline tüdruksõber), bändi teeb ka veel. Lähemal vaatlusel selgub, et Joel pole päris ideaalne ja Maria pole päris hall hiir.

Tavaliselt on noortekaid hästi huvitav lugeda. Isegi kui saad aru, et pole mingi maailma parim raamat, lähevad leheküljed kiirelt edasi. See raamat läks ausalt öeldes mingil hetkel selliseks, et vaatasin lugemise ajal poole silmaga telekat. Hakkas soigumiseks kiskuma. Saan aru, et see oli natuke ka taotluslik - oli vaja näidata ühe tegelase käitumismustrit. Aga lihtsalt ei viitsinud enam lõpuks.

Sain lugedes hästi aru, et mina pole selle raamatu sihtrühm. Vähemalt pool elu liiga vana. Näiteks poleks mind kunagi tõenäoliselt seganud see, et raamatu jooksul viidati liiga mitu korda pealkirjale - kuidas selle ja selle inimese vahel on palju ütlemata sõnu jne, lisaks üks laul, mille nimi oli "Ütlemata sõnad". 

Oli kohti, mille võin praegu lugedes liigitada teema "ilmselgete asjade üle targutamine" alla, aga kunagise minu jaoks poleks need asjad arvatavasti ilmselged olnud ja seetõttu olnuks ilmutushetk ehk ka kergem tulema.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ebarealistlik ja natuke imal. Teisalt, kes saab öelda, et see ei võinud nii minna. Seda, et tütarlapsel oli selline kannatus noormehe suhtes, on siiski raske uskuda.

On uus traditisioon siin öelda, et raamatud pole enam need, mida õigekirja osas eeskujuks võtta. Ja mis stiili puutub - kes loeks kokku kui palju lauseid selles raamatus algab sõnaga nii? Minu maitse jaoks liiga palju.

Imelik tundus see, et lõviosa raaamatust jutustati Maria vaatepunktist, aga kusagil poole peal või kaugemal tulid järsku mingid leheküljed ka Joeli silme läbi. Ilmselt siin taga oli mingi mõte, aga mulle ei jõudnud see päris kohale. Üldse mõjus raamatu teine pool kuidagi juhuslikumalt, kiirustatumalt.

Ja veel, mis värk on sellega, et maakooli õpilased ja linnakooli õpilased on pisut nagu kaks eraldi maailma? Et neil on õpilastena mingi vahe? Kas päriselt on selline arusaam? 

Minu lugupidamine inimestele, kes on suutnud mõne raamatu valmis kirjutada. Mitmed räägivad kui palju mõtteid neil on ja mis see kirjutamine siis ära ei ole. On küll ära. See, et Eestis üldse noortekirjanduse žanr olemas on, on kahtlemata tänuväärne. (See on ka põhjus, miks ma aeg-ajalt mõnda sinna kuuluvat raamatut loen.)

Kommentaarid

Popid

Urban Dictionary meme

Urban Dictionary is a very useful page as I've found out. For each question, enter your answer into urbandictionary and write down the first answer you get. 1. Your Name: Kaisa A strong person hailing from Finland who often stirs resentment in weak people because Kaisa is inherently self-determined and highly resistant to manipulation by small minds. Kaisa stands as a bright light in a difficult, dark world. Kaisa takes no crap from others and pursues her goals with quiet determination and never-wavering resilience. Um...thank you? 2. Your Age: 24 24, The Jack Bauer Power Hour. The most entertainment you can stuff into a single day. Full of twists, turns, violence, and Elisha Cuthbert. 3. One Of Your Friends: Mari one of the prettiest, smartest, cutest, evil, caring, creative, talented, true punk, psycho, rioting, magic-weilding, sick acting, cute fat cheeks, puts-a-smile-on-my-face, amazing and most beautiful girls ever. actually.. the only one of her kind. You're welc...

Sült

Möödunud aastal kirjutasin siin , kuidas Leonard Coheni "Hallelujah" on nii hea lugu, et seda ei saa isegi halb kaverdaja ära rikkuda. Saab küll, lambist juhtusin kuulma, et saab küll. Mingiks süldiks on ära keeratud. Loo nimi on "Kalle Luunjast" (Halleluuja - Kalle Luunjast, saad aru?). Tundub, et muusikasnoob minus pole veel päriselt alla andnud.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Olümpiabingo : tulemus

Hakkasin niisiis veebruaris olümpiamängude puhul taas üht olümpiabingot täitma. Mõtlesin, et täidan paar kuud. Ainult viis kuud läkski aega.  Algul oli selline tabel: Täidetud ruudud: Moemaailm Sest see on Itaaliaga (kus olümpia toimus) seonduv teema.  "Meie sajandi iluideaalid" - mitte kõige õnnestunum teos käsitles perioodi 1890ndatest 1990ndateni. Tuli Nagu olümpiatuli. Viola Ardone "Rongilapsed" - Ardere tähendab itaalia keeles põlema. Kuidagi tekkis arvamus, et nimi Ardone on ka sellest tüvest. Ilmselt ei ole. Nii et tegelikult see raamat seda ruutu täita ei saaks. Raamat ise oma kingametafooriga oli huvitav muidu. Pluss kogu tõestisündinud lugu rongilastest.  Alex Schulmani "Bränn alla mina brev"  (põleta kõik mu kirjad) lugesin ka sel poolaastal, see sobiks ka siia ruutu. Tegevus Itaalias Paolo Giordano "Algarvude üksildus"   - idee, et mõned inimesed on nagu algarvud, istus mulle täitsa hästi. Euroopa autor Sest Euroopa on üks olümpiar...