Lugu on sellest, kuidas ühes Taani muusikakõrgkoolis viiulit õppiv naine süüdistab oma õppejõudu ahistamises. Ja siis järgmist õppejõudu. Ja siis kooli rektorit.
Naise puhul tuuakse välja, et ta on erakordselt ilus, suisa selline, keda on raske mitte märgata. Kontrastiks temale (vähemalt nii sain mina aru) on kõrgkooli rektor - suulaelõhega sündinud mees, keda kutsutakse koolis Jäneseks. Aga muud eesmärki (kui olla vastandiks sellele naisele) ma sel tegelaskujul ei näinudki. Tegelasi, kellel tegelikult polnud mingit vajadust ilmuda, oli veel.
Kuigi oli lihtne lugeda, oli raamatu teema minu jaoks liiga lihtsakoeliselt süvapsühholoogiline. Poiss, kelle isa on naistemees, tahab lõpuks saada katoliku preestriks. Naine, kes on kunagi ühe mehe poolt ära tõugatud, karistab selle eest kõiki järgmisi mehi. Ja nii edasi. Mulle tundub, et asjad pole pärisinimeste elus nii sirgjoonelised ja nende käitumise põhjused nii lihtsalt järeldatavad.
Raamat koosneb kildudest pigem kui peatükkidest, tegevus on põhimõtteliselt lineaarne, aga kõik lood (naise ja süüdistatavate omad) ei saa tingimata nii palju tähelepanu kui võiks (sest neid on liiga palju kokku?). Kõik lood ei saa ka lõpetatud. See ei ole näide raamatust, kus vähesega öeldakse palju, pigem näide sellest, kus võiks rohkem öelda, sest palju jääb arusaamatuks.
Ja millest ma ikka üle ei saa, on see, et paraku pole enam aeg, kus raamatuid hea stiili ja õigekirja mõttes eeskujuks võiks võtta. Aga esikaane kujundus on ilus.
Kommentaarid
Postita kommentaar