Nagu pildilt näha, on raamat ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas. Natuke üllatav, sest need raamatud, mida seni sellest sarjast olen lugenud, on kuidagi teistsugused olnud. Lihtsakoelisemad? Võimalik. (Aga ma ei taha halvustada ajaviiteromaani sarja, mulle meeldib küll.)
Samas oli ka selle raamatu stiil üsna sirgjooneline, asjad seletati väga lahti. Vahepeal hakkasid sellise lähenemise tõttu tegelikult realistlikud asjad ebarealistlikena mõjuma, maitea miks või kuidas. Ühtlasi oli kohati tunne, et asjad lähevad liiga libedalt inimeste jaoks. Mitte et nendega ainult head asjad oleksid juhtunud, aga halvad juhtusid ka kuidagi liiga kergelt? Ei oska seda paremini seletada, sihuke ebarealistlik voolavus oli.
Kirjutatu mõjus kuidagi pühalikult. Raamatu põhjal tehtud filmi nimetati kusagil eepiliseks. See vist on sõna, mida ma raamatu kohta ka kasutaks, ainult ta pole justkui eepiline iseenesest, vaid autor ongi tahtnud, et raamat selline saaks. Taotluslikult eepiline niisiis.
Sisult oli see põhimõtteliselt perekonnalugu. Või kahe perekonna lugu, kes üheks sulanduvad. Perekonnalugudega on see asi, et need on enamasti head. Või vähemalt on nad nagu pitsa - kui on üsna halb, siis on ikka veel päris hea. See konkreetne oli säärane, et sõin ära ja ütleks, et täitsa hea oli, mitte liiga vürtsikas ega lääge.
Tegevus toimus II maailmasõja aegses ja järgses Lääne-Rootsis, mis iseenesest oli huvitav, sest siit sai detaile noppida tollase Rootsi kohta. Kuna raamat ilmus esmakordselt 1985. aastal, on see muidugi 80ndate nägemus 40ndate-50ndate Rootsist.
Peategelane oli Simon - huvitava päritolulooga poiss, keda jälgiti poisipõlvest täiskasvanuks saamiseni. Tema enesearengut seostas autor sumerite teemaga (kuidas ajalugu algab sumeritega jms). Sellega mina ausalt öelda ühilduda ei suutnud. Võib-olla olid teadmised teema kohta vähesed.
Samavõrra oli peategelane Simoni ema Karin. Ja olles temani jõudnud, kerkib üks probleem, mis minul selle raamatuga oli. Paar tegelast olid justkui SUURED HEAD. Isegi kui vahepeal kirjeldati nende inimlikke (loe: halbu?) külgi, jäi ikkagi see tunne, et kuidagi liiga targad ja täiuslikud. (Nägin korra ühte tüdrukut ja kohe tean, et see on sellele poisile täpselt õige tüdruk. Või olen mees, kes peale ühte elus tehtud viga alati eeskujulikult käitub ja teab oma sõprade probleemidele lahendust umbes sekund peale nende kuulmist.) Maitea.
Raamatus oli siiski huvitavaid mõtteid ja igav küll lugeda polnud, vedas selle eepilisuse täitsa mitme koha peal välja.
Nagu kõik head inimesed, ei uskunud ta ka kurjusesse. See oli küll olemas, aga mitte iseenesest; see oli vaid eksitus, mis kasvas välja ülekohtust ja ebaõnnest.
Et see on inimese häda, et ta püüab kõike kuidagi seletada ja saab selle tõttu kõigest valesti aru.
Inimesed on ju tihtipeale toredad, kui nendega ükshaaval suhelda. Aga rühmadena muutuvad nad sageli halvemaks, aremaks.
Lisaks mõtted sellest, kuidas inimese isiksus on tema enesekaitse ja kuidas vastikutel isadel on tihtilugu toredad tütred. Või viljaka naise seemnekurgiga võrdlemine. Nii ta läheb. Rootsi raamatuid ikka tore lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar