Otse põhisisu juurde

Kui 90ndad on sinu teema

Hakkasin peale mingi suvalise series to watch nimekirja sirvimist vaatama seriaali nimega My mad fat diary.

Mitte need päris põhilised põhjused, miks seda vaadata: 
  • Kui sa ei pane pahaks keskkoolisarju. Tegelased on siin minust julgelt poole nooremad. Seega on ka käsitletavad teemad vastavalt sellele, aga pole üldse halvasti käsitletud. 
  • Ühte vähestest täiskasvanud peategelast mängib professor Quirrell Harry Potterist. 
  • Siin mängib tänapäeval väga hinnatud seriaalinäitleja Jodie Comer (7 aastat nooremana kui praegu). 
  • Tegevus toimub aastal 1996 (ja 1998). Minu teema on see küll. Ühes osas oli näiteks selline dialoog: Have you got one of those mobile phones? - No, of course not, I'm not a millionaire. 

Põhiline põhjus, miks seda seriaali vaadata: 

Kuna tegevus toimub 1990ndatel kusagil Inglismaal, siis taustamuusika on kullast. 

Artistid, keda kuuleme 1.hooaja episoodis 1: Oasis, Manic Street Preachers, Bee Gees, The Verve, Eels, Chemical Brothers, Pulp, Beastie Boys, Kula Shaker, No Doubt, House of Pain, The Lemonheads, The London Suede, Toni Basil, Real Mccoy, Gina G, Ocean Colour Scene, Mark Morrison. 

Ma ei tea kõiki neid nimesid, aga näen väga palju sellist, mida ma tahan näha. 

Või siis kaugemalt, näiteks 3. hooaja 2. osa: Björk, The Cardigans, Massive Attack, The Communards, Culture Club, Cypress Hill, Dj Shadow, The Smiths, Oasis, Beck, Blur, Morrissey, Belle and Sebastian, The Verve

Ei ole olemata ka Spice Girls, Backstreet Boys ja Boyzone. Samas ei jäetud ka kahtlust, mida peategelane neist arvab. Noh, eks ta ise teab :=)

Ühesõnaga: tore (näe, oligi üks sõna). 

Tundub, et kõik 3 hooaega on Youtube'is ka täies pikkuses olemas. 

Tunnusmuusika: The Charlatans - One to another

Kui sellest veel väheks jääb, siis ka Derry Girls pakub väga hea 90ndate laksu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...