Otse põhisisu juurde

Kui 90ndad on sinu teema

Hakkasin peale mingi suvalise series to watch nimekirja sirvimist vaatama seriaali nimega My mad fat diary.

Mitte need päris põhilised põhjused, miks seda vaadata: 
  • Kui sa ei pane pahaks keskkoolisarju. Tegelased on siin minust julgelt poole nooremad. Seega on ka käsitletavad teemad vastavalt sellele, aga pole üldse halvasti käsitletud. 
  • Ühte vähestest täiskasvanud peategelast mängib professor Quirrell Harry Potterist. 
  • Siin mängib tänapäeval väga hinnatud seriaalinäitleja Jodie Comer (7 aastat nooremana kui praegu). 
  • Tegevus toimub aastal 1996 (ja 1998). Minu teema on see küll. Ühes osas oli näiteks selline dialoog: Have you got one of those mobile phones? - No, of course not, I'm not a millionaire. 

Põhiline põhjus, miks seda seriaali vaadata: 

Kuna tegevus toimub 1990ndatel kusagil Inglismaal, siis taustamuusika on kullast. 

Artistid, keda kuuleme 1.hooaja episoodis 1: Oasis, Manic Street Preachers, Bee Gees, The Verve, Eels, Chemical Brothers, Pulp, Beastie Boys, Kula Shaker, No Doubt, House of Pain, The Lemonheads, The London Suede, Toni Basil, Real Mccoy, Gina G, Ocean Colour Scene, Mark Morrison. 

Ma ei tea kõiki neid nimesid, aga näen väga palju sellist, mida ma tahan näha. 

Või siis kaugemalt, näiteks 3. hooaja 2. osa: Björk, The Cardigans, Massive Attack, The Communards, Culture Club, Cypress Hill, Dj Shadow, The Smiths, Oasis, Beck, Blur, Morrissey, Belle and Sebastian, The Verve

Ei ole olemata ka Spice Girls, Backstreet Boys ja Boyzone. Samas ei jäetud ka kahtlust, mida peategelane neist arvab. Noh, eks ta ise teab :=)

Ühesõnaga: tore (näe, oligi üks sõna). 

Tundub, et kõik 3 hooaega on Youtube'is ka täies pikkuses olemas. 

Tunnusmuusika: The Charlatans - One to another

Kui sellest veel väheks jääb, siis ka Derry Girls pakub väga hea 90ndate laksu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...