Otse põhisisu juurde

Diana Evans "Ordinary people"*


Sisututvustuse järgi raamat kahest paarist, kes on (erinevatel või sarnastel põhjustel) jõudnud kooselus teelahkmele ja mõtlevad, mis nüüd edasi saab. Tegevus toimub 2008. aasta lõpust (kui Obama valiti presidendiks) 2009. aasta suveni (kui suri Michael Jackson). Tundub ilmne, et need sündmused on raamiks mustanahaliste peategelaste tõttu.

Mul oli selle raamatuga probleeme, kohe mitmeid. 

Kusagil kolmandiku pidi ära lugema, et asi kuidagi vedama saaks. Kaalusin poolelijätmist, aga siiski mingil hetkel tekkis sportlik huvi - kas siin üldse midagi toimuma hakkab?

Hakkas küll, raamatu teine pool oli enamasti huvitav. Sisu mõttes. Stiili osas polnud kogu raamat minu teetass. 350 leheküljest võinuks 100 olemata olla, sest palju oli põhisisuga nõrgalt seotud juttu. Palju ka kirjeldamist ja pikki loetelusid. Ilmselt pidid need lugeja silme ette pilte manama, aga minu jaoks olid pigem tüütud. 

Kohati üritas autor väga poeetiline olla. Maitse asi, kas meeldib. Ma eelistan enamasti, et otse välja öeldakse, mis toimus, mitte nagu kusagil "Lady Chatterley armukeses", et keegi sukeldus kellegi vahutavatesse lainetesse. 

Rääkides veel liinidest, kus polnud asju selgelt välja öeldud - raamatu lõpuosas tuli sisse kerge üleloomulikkuse ja vaimude teema. Jällegi ei saanud aru, miks see vajalik oli. Eriti, kui teda lõpuni lahti ei seletatud. 

Raamatu kaanel tsiteeritakse arvajaid, kes kasutavad teose kirjeldamiseks muuhulgas sõnu funny ja hilarious. Võib-olla saan võõrkeeles lugedes naljast halvemini aru, aga no ei olnud naljakas ühegi koha peal. Pigem oli masendav. Sedasorti masendav, kus saad aru, et sellise teema puhul peabki olema natuke masendav ja ilmselt läheb veel hullemaks, enne kui (võib-olla) paremaks läheb. 

Sisututvustus lubas nelja peategelast, tegelikult oli neid parimal juhul 2,5. (0,5 oli oluline ainult siis, kui seostus ülejäänud kahe looga.) 

Aga need ülejäänud kaks, see tähendab üks neist kahest paarist, olid tegelastena (st inimestena) väga usutavad. Neile suisa elasin kaasa, kui asi lõpuks huvitavaks läks. Eriti meestegelane Michael oli selline, kelle tegevus oli mõistetav, sest tema mõtted olid arusaadavad. 

Lugesin mingeid arvustusi selle raamatu kohta. Mõned panid süüks, et liiga tavalised inimesed ja liiga tavalised probleemid. Ma ütleksin, et tavalised inimesed ja tavalised probleemid olid selle raamatu põhiline tugevus. Nii inimlikud tegelased et suisa masendav.

Teemade mõttes meenutas "Ordinary people" kunagi loetud raamatut "Modern lovers" (või "Moodsad armastajad"), autor Emma Straub. Oli selline mõnus mõttega jutukirjandus, märksa lihtsam lugeda kui "Ordinary people". Näe, RR-st saab selle praegu 5 euroga.

* "Ordinary people" tuleb John Legendi samanimelisest laulust. John Legend oli raamatus olulisem tegelane kui nn neljas peategelane, kes praktiliselt kunagi midagi ei teinud.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...