Otse põhisisu juurde

Diana Evans "Ordinary people"*


Sisututvustuse järgi raamat kahest paarist, kes on (erinevatel või sarnastel põhjustel) jõudnud kooselus teelahkmele ja mõtlevad, mis nüüd edasi saab. Tegevus toimub 2008. aasta lõpust (kui Obama valiti presidendiks) 2009. aasta suveni (kui suri Michael Jackson). Tundub ilmne, et need sündmused on raamiks mustanahaliste peategelaste tõttu.

Mul oli selle raamatuga probleeme, kohe mitmeid. 

Kusagil kolmandiku pidi ära lugema, et asi kuidagi vedama saaks. Kaalusin poolelijätmist, aga siiski mingil hetkel tekkis sportlik huvi - kas siin üldse midagi toimuma hakkab?

Hakkas küll, raamatu teine pool oli enamasti huvitav. Sisu mõttes. Stiili osas polnud kogu raamat minu teetass. 350 leheküljest võinuks 100 olemata olla, sest palju oli põhisisuga nõrgalt seotud juttu. Palju ka kirjeldamist ja pikki loetelusid. Ilmselt pidid need lugeja silme ette pilte manama, aga minu jaoks olid pigem tüütud. 

Kohati üritas autor väga poeetiline olla. Maitse asi, kas meeldib. Ma eelistan enamasti, et otse välja öeldakse, mis toimus, mitte nagu kusagil "Lady Chatterley armukeses", et keegi sukeldus kellegi vahutavatesse lainetesse. 

Rääkides veel liinidest, kus polnud asju selgelt välja öeldud - raamatu lõpuosas tuli sisse kerge üleloomulikkuse ja vaimude teema. Jällegi ei saanud aru, miks see vajalik oli. Eriti, kui teda lõpuni lahti ei seletatud. 

Raamatu kaanel tsiteeritakse arvajaid, kes kasutavad teose kirjeldamiseks muuhulgas sõnu funny ja hilarious. Võib-olla saan võõrkeeles lugedes naljast halvemini aru, aga no ei olnud naljakas ühegi koha peal. Pigem oli masendav. Sedasorti masendav, kus saad aru, et sellise teema puhul peabki olema natuke masendav ja ilmselt läheb veel hullemaks, enne kui (võib-olla) paremaks läheb. 

Sisututvustus lubas nelja peategelast, tegelikult oli neid parimal juhul 2,5. (0,5 oli oluline ainult siis, kui seostus ülejäänud kahe looga.) 

Aga need ülejäänud kaks, see tähendab üks neist kahest paarist, olid tegelastena (st inimestena) väga usutavad. Neile suisa elasin kaasa, kui asi lõpuks huvitavaks läks. Eriti meestegelane Michael oli selline, kelle tegevus oli mõistetav, sest tema mõtted olid arusaadavad. 

Lugesin mingeid arvustusi selle raamatu kohta. Mõned panid süüks, et liiga tavalised inimesed ja liiga tavalised probleemid. Ma ütleksin, et tavalised inimesed ja tavalised probleemid olid selle raamatu põhiline tugevus. Nii inimlikud tegelased et suisa masendav.

Teemade mõttes meenutas "Ordinary people" kunagi loetud raamatut "Modern lovers" (või "Moodsad armastajad"), autor Emma Straub. Oli selline mõnus mõttega jutukirjandus, märksa lihtsam lugeda kui "Ordinary people". Näe, RR-st saab selle praegu 5 euroga.

* "Ordinary people" tuleb John Legendi samanimelisest laulust. John Legend oli raamatus olulisem tegelane kui nn neljas peategelane, kes praktiliselt kunagi midagi ei teinud.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...