Otse põhisisu juurde

Diana Evans "Ordinary people"*


Sisututvustuse järgi raamat kahest paarist, kes on (erinevatel või sarnastel põhjustel) jõudnud kooselus teelahkmele ja mõtlevad, mis nüüd edasi saab. Tegevus toimub 2008. aasta lõpust (kui Obama valiti presidendiks) 2009. aasta suveni (kui suri Michael Jackson). Tundub ilmne, et need sündmused on raamiks mustanahaliste peategelaste tõttu.

Mul oli selle raamatuga probleeme, kohe mitmeid. 

Kusagil kolmandiku pidi ära lugema, et asi kuidagi vedama saaks. Kaalusin poolelijätmist, aga siiski mingil hetkel tekkis sportlik huvi - kas siin üldse midagi toimuma hakkab?

Hakkas küll, raamatu teine pool oli enamasti huvitav. Sisu mõttes. Stiili osas polnud kogu raamat minu teetass. 350 leheküljest võinuks 100 olemata olla, sest palju oli põhisisuga nõrgalt seotud juttu. Palju ka kirjeldamist ja pikki loetelusid. Ilmselt pidid need lugeja silme ette pilte manama, aga minu jaoks olid pigem tüütud. 

Kohati üritas autor väga poeetiline olla. Maitse asi, kas meeldib. Ma eelistan enamasti, et otse välja öeldakse, mis toimus, mitte nagu kusagil "Lady Chatterley armukeses", et keegi sukeldus kellegi vahutavatesse lainetesse. 

Rääkides veel liinidest, kus polnud asju selgelt välja öeldud - raamatu lõpuosas tuli sisse kerge üleloomulikkuse ja vaimude teema. Jällegi ei saanud aru, miks see vajalik oli. Eriti, kui teda lõpuni lahti ei seletatud. 

Raamatu kaanel tsiteeritakse arvajaid, kes kasutavad teose kirjeldamiseks muuhulgas sõnu funny ja hilarious. Võib-olla saan võõrkeeles lugedes naljast halvemini aru, aga no ei olnud naljakas ühegi koha peal. Pigem oli masendav. Sedasorti masendav, kus saad aru, et sellise teema puhul peabki olema natuke masendav ja ilmselt läheb veel hullemaks, enne kui (võib-olla) paremaks läheb. 

Sisututvustus lubas nelja peategelast, tegelikult oli neid parimal juhul 2,5. (0,5 oli oluline ainult siis, kui seostus ülejäänud kahe looga.) 

Aga need ülejäänud kaks, see tähendab üks neist kahest paarist, olid tegelastena (st inimestena) väga usutavad. Neile suisa elasin kaasa, kui asi lõpuks huvitavaks läks. Eriti meestegelane Michael oli selline, kelle tegevus oli mõistetav, sest tema mõtted olid arusaadavad. 

Lugesin mingeid arvustusi selle raamatu kohta. Mõned panid süüks, et liiga tavalised inimesed ja liiga tavalised probleemid. Ma ütleksin, et tavalised inimesed ja tavalised probleemid olid selle raamatu põhiline tugevus. Nii inimlikud tegelased et suisa masendav.

Teemade mõttes meenutas "Ordinary people" kunagi loetud raamatut "Modern lovers" (või "Moodsad armastajad"), autor Emma Straub. Oli selline mõnus mõttega jutukirjandus, märksa lihtsam lugeda kui "Ordinary people". Näe, RR-st saab selle praegu 5 euroga.

* "Ordinary people" tuleb John Legendi samanimelisest laulust. John Legend oli raamatus olulisem tegelane kui nn neljas peategelane, kes praktiliselt kunagi midagi ei teinud.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...