Otse põhisisu juurde

Diana Evans "Ordinary people"*


Sisututvustuse järgi raamat kahest paarist, kes on (erinevatel või sarnastel põhjustel) jõudnud kooselus teelahkmele ja mõtlevad, mis nüüd edasi saab. Tegevus toimub 2008. aasta lõpust (kui Obama valiti presidendiks) 2009. aasta suveni (kui suri Michael Jackson). Tundub ilmne, et need sündmused on raamiks mustanahaliste peategelaste tõttu.

Mul oli selle raamatuga probleeme, kohe mitmeid. 

Kusagil kolmandiku pidi ära lugema, et asi kuidagi vedama saaks. Kaalusin poolelijätmist, aga siiski mingil hetkel tekkis sportlik huvi - kas siin üldse midagi toimuma hakkab?

Hakkas küll, raamatu teine pool oli enamasti huvitav. Sisu mõttes. Stiili osas polnud kogu raamat minu teetass. 350 leheküljest võinuks 100 olemata olla, sest palju oli põhisisuga nõrgalt seotud juttu. Palju ka kirjeldamist ja pikki loetelusid. Ilmselt pidid need lugeja silme ette pilte manama, aga minu jaoks olid pigem tüütud. 

Kohati üritas autor väga poeetiline olla. Maitse asi, kas meeldib. Ma eelistan enamasti, et otse välja öeldakse, mis toimus, mitte nagu kusagil "Lady Chatterley armukeses", et keegi sukeldus kellegi vahutavatesse lainetesse. 

Rääkides veel liinidest, kus polnud asju selgelt välja öeldud - raamatu lõpuosas tuli sisse kerge üleloomulikkuse ja vaimude teema. Jällegi ei saanud aru, miks see vajalik oli. Eriti, kui teda lõpuni lahti ei seletatud. 

Raamatu kaanel tsiteeritakse arvajaid, kes kasutavad teose kirjeldamiseks muuhulgas sõnu funny ja hilarious. Võib-olla saan võõrkeeles lugedes naljast halvemini aru, aga no ei olnud naljakas ühegi koha peal. Pigem oli masendav. Sedasorti masendav, kus saad aru, et sellise teema puhul peabki olema natuke masendav ja ilmselt läheb veel hullemaks, enne kui (võib-olla) paremaks läheb. 

Sisututvustus lubas nelja peategelast, tegelikult oli neid parimal juhul 2,5. (0,5 oli oluline ainult siis, kui seostus ülejäänud kahe looga.) 

Aga need ülejäänud kaks, see tähendab üks neist kahest paarist, olid tegelastena (st inimestena) väga usutavad. Neile suisa elasin kaasa, kui asi lõpuks huvitavaks läks. Eriti meestegelane Michael oli selline, kelle tegevus oli mõistetav, sest tema mõtted olid arusaadavad. 

Lugesin mingeid arvustusi selle raamatu kohta. Mõned panid süüks, et liiga tavalised inimesed ja liiga tavalised probleemid. Ma ütleksin, et tavalised inimesed ja tavalised probleemid olid selle raamatu põhiline tugevus. Nii inimlikud tegelased et suisa masendav.

Teemade mõttes meenutas "Ordinary people" kunagi loetud raamatut "Modern lovers" (või "Moodsad armastajad"), autor Emma Straub. Oli selline mõnus mõttega jutukirjandus, märksa lihtsam lugeda kui "Ordinary people". Näe, RR-st saab selle praegu 5 euroga.

* "Ordinary people" tuleb John Legendi samanimelisest laulust. John Legend oli raamatus olulisem tegelane kui nn neljas peategelane, kes praktiliselt kunagi midagi ei teinud.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...