Otse põhisisu juurde

Muutuselaulud (muutuse laulud?)

Tundub, et toomingad lähevad sireliteks varsti. Muutuselaulud oleksid ehk päevakohased.

Kõigepealt on Nancy ja Sa muutsid kõik. See oli vist tema esimesi laule üldse? Mulle meeldib seda kuulata. Ja need tantsupoisid. Oh jah.


Siis, kui Sia polnud veel see Sia, kes ta praegu on, aga polnud enam ka see Sia, kes ta kunagi oli, ilmutas ta kusagil 2010. aasta kandis laulu You've changed. See on lõbus ja rütmikas. Ja positiivne - põhilause ütleb You've changed for the better


Joni Mitchell laulab sama nimega laulu - You've changed. Ilmselt on seda mitmed järgi laulnud, minule on kõige rohkem teada George Michaeli versioon plaadilt Songs from the last century. Siaga võrreldes on asi halvemaks läinud - You've changed, that sparkle in your eyes is gone.


Suhteliselt kurval toonil jätkab ka Westlife laulus Change the world: How can I change the world cause I sure can't change your mind. Aga see on ka klassikaline poistebändi laul, mida muud siit tulemas oligi. 


Eric Claptoni palas Change the world on jällegi kaunid kitarrikäigud ja nägemus, et unistada tuleb suurelt: it's only in my dreams that I can change the world, I would be the sunlight in your universe.


Keane'il on suisa kaks muutuselaulu. Maybe I can change on üsna vähetuntud, aga Everybody's changing vist nende kõige kuulsam laul. Tabelisse Minu top 10 laulud üldse saaks see laul vabalt sisse (klaver + asjaolu, et need sõnad sobivad väga paljudes elusituatsioonides). Ühtlasi olen mõelnud, et kui on olemas mingi kohanemisraskustega võitlevate inimeste ühendus, siis see võiks olla nende hümn (lipukirjaga Everybody's changing and I don't feel right või Everybody's changing and I don't feel the same). Teisalt, kas inimese elu polegi üks kohanemisraskus järgmise otsa? (Diip, ma tean.)


Kui eelmiste laulude peale ei viitsinud vajutada, siis selle peale ma väga soovitan vajutada. Erakordselt armas laul. Pulp laulab laulu Something changed
Nagu eelmisegi laulu puhul, kehtib siin põhimõte, et head asjad on lihtsad. Lugu räägib sellest, et kuna mina tegin midagi ja sina tegid midagi, siis meie mõlema elus muutus midagi. Kui mina oleksin teinud seda, mida tegin, aga sina oleksid teinud hoopis toda, siis võib-olla poleks olnud muutust või oleks olnud teistsugune muutus. Kas maailma valitseb juhuslikkusejumal?
Ma nii kujutan seda laulu ette mingi filmilõigu taustal, kus inimestel on toimunud positiivne muutus ja kõik on parajasti väga hästi.


Võimalik, et ma just panin selle laulu väga kõvasti mängima ja keerutasin mööda tuba ringi, mõeldes, et olen üks inimene sellest filmist. Mine tea.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...