Otse põhisisu juurde

Muutuselaulud (muutuse laulud?)

Tundub, et toomingad lähevad sireliteks varsti. Muutuselaulud oleksid ehk päevakohased.

Kõigepealt on Nancy ja Sa muutsid kõik. See oli vist tema esimesi laule üldse? Mulle meeldib seda kuulata. Ja need tantsupoisid. Oh jah.


Siis, kui Sia polnud veel see Sia, kes ta praegu on, aga polnud enam ka see Sia, kes ta kunagi oli, ilmutas ta kusagil 2010. aasta kandis laulu You've changed. See on lõbus ja rütmikas. Ja positiivne - põhilause ütleb You've changed for the better


Joni Mitchell laulab sama nimega laulu - You've changed. Ilmselt on seda mitmed järgi laulnud, minule on kõige rohkem teada George Michaeli versioon plaadilt Songs from the last century. Siaga võrreldes on asi halvemaks läinud - You've changed, that sparkle in your eyes is gone.


Suhteliselt kurval toonil jätkab ka Westlife laulus Change the world: How can I change the world cause I sure can't change your mind. Aga see on ka klassikaline poistebändi laul, mida muud siit tulemas oligi. 


Eric Claptoni palas Change the world on jällegi kaunid kitarrikäigud ja nägemus, et unistada tuleb suurelt: it's only in my dreams that I can change the world, I would be the sunlight in your universe.


Keane'il on suisa kaks muutuselaulu. Maybe I can change on üsna vähetuntud, aga Everybody's changing vist nende kõige kuulsam laul. Tabelisse Minu top 10 laulud üldse saaks see laul vabalt sisse (klaver + asjaolu, et need sõnad sobivad väga paljudes elusituatsioonides). Ühtlasi olen mõelnud, et kui on olemas mingi kohanemisraskustega võitlevate inimeste ühendus, siis see võiks olla nende hümn (lipukirjaga Everybody's changing and I don't feel right või Everybody's changing and I don't feel the same). Teisalt, kas inimese elu polegi üks kohanemisraskus järgmise otsa? (Diip, ma tean.)


Kui eelmiste laulude peale ei viitsinud vajutada, siis selle peale ma väga soovitan vajutada. Erakordselt armas laul. Pulp laulab laulu Something changed
Nagu eelmisegi laulu puhul, kehtib siin põhimõte, et head asjad on lihtsad. Lugu räägib sellest, et kuna mina tegin midagi ja sina tegid midagi, siis meie mõlema elus muutus midagi. Kui mina oleksin teinud seda, mida tegin, aga sina oleksid teinud hoopis toda, siis võib-olla poleks olnud muutust või oleks olnud teistsugune muutus. Kas maailma valitseb juhuslikkusejumal?
Ma nii kujutan seda laulu ette mingi filmilõigu taustal, kus inimestel on toimunud positiivne muutus ja kõik on parajasti väga hästi.


Võimalik, et ma just panin selle laulu väga kõvasti mängima ja keerutasin mööda tuba ringi, mõeldes, et olen üks inimene sellest filmist. Mine tea.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...