Otse põhisisu juurde

Muutuselaulud (muutuse laulud?)

Tundub, et toomingad lähevad sireliteks varsti. Muutuselaulud oleksid ehk päevakohased.

Kõigepealt on Nancy ja Sa muutsid kõik. See oli vist tema esimesi laule üldse? Mulle meeldib seda kuulata. Ja need tantsupoisid. Oh jah.


Siis, kui Sia polnud veel see Sia, kes ta praegu on, aga polnud enam ka see Sia, kes ta kunagi oli, ilmutas ta kusagil 2010. aasta kandis laulu You've changed. See on lõbus ja rütmikas. Ja positiivne - põhilause ütleb You've changed for the better


Joni Mitchell laulab sama nimega laulu - You've changed. Ilmselt on seda mitmed järgi laulnud, minule on kõige rohkem teada George Michaeli versioon plaadilt Songs from the last century. Siaga võrreldes on asi halvemaks läinud - You've changed, that sparkle in your eyes is gone.


Suhteliselt kurval toonil jätkab ka Westlife laulus Change the world: How can I change the world cause I sure can't change your mind. Aga see on ka klassikaline poistebändi laul, mida muud siit tulemas oligi. 


Eric Claptoni palas Change the world on jällegi kaunid kitarrikäigud ja nägemus, et unistada tuleb suurelt: it's only in my dreams that I can change the world, I would be the sunlight in your universe.


Keane'il on suisa kaks muutuselaulu. Maybe I can change on üsna vähetuntud, aga Everybody's changing vist nende kõige kuulsam laul. Tabelisse Minu top 10 laulud üldse saaks see laul vabalt sisse (klaver + asjaolu, et need sõnad sobivad väga paljudes elusituatsioonides). Ühtlasi olen mõelnud, et kui on olemas mingi kohanemisraskustega võitlevate inimeste ühendus, siis see võiks olla nende hümn (lipukirjaga Everybody's changing and I don't feel right või Everybody's changing and I don't feel the same). Teisalt, kas inimese elu polegi üks kohanemisraskus järgmise otsa? (Diip, ma tean.)


Kui eelmiste laulude peale ei viitsinud vajutada, siis selle peale ma väga soovitan vajutada. Erakordselt armas laul. Pulp laulab laulu Something changed
Nagu eelmisegi laulu puhul, kehtib siin põhimõte, et head asjad on lihtsad. Lugu räägib sellest, et kuna mina tegin midagi ja sina tegid midagi, siis meie mõlema elus muutus midagi. Kui mina oleksin teinud seda, mida tegin, aga sina oleksid teinud hoopis toda, siis võib-olla poleks olnud muutust või oleks olnud teistsugune muutus. Kas maailma valitseb juhuslikkusejumal?
Ma nii kujutan seda laulu ette mingi filmilõigu taustal, kus inimestel on toimunud positiivne muutus ja kõik on parajasti väga hästi.


Võimalik, et ma just panin selle laulu väga kõvasti mängima ja keerutasin mööda tuba ringi, mõeldes, et olen üks inimene sellest filmist. Mine tea.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...