Otse põhisisu juurde

Maggie O'Farrell "My lover's lover"

On Lily, kahekümnedates Londoni tütarlaps, kes kohtub ühel üritusel Marcuse-nimelise meesterahvaga. Viimane pakub Lilyle elukohta oma korteris, milleks on tema enda poolt elamiseks kohandatud vana laohoone. Lilyle meeldib see mees, seetõttu ongi ta mõned päevad hiljem juba uude kohta sisse kolinud. Häda on ainult selles, et uues toas (ja kodus) hõljub selle endise elaniku vaim (otsusta ise, kas otseses või kaudses mõttes). 

Ausalt öelda üsna isuäratav sissejuhatus. Tegevus vanas laohoones ja hõljuv vaim lubavad natuke õuduka moodi lugu. Ja ongi natuke õudne, kui Lily Marcuse endist elukaaslast Sineadi suvalistel hetkedel korteris välja ilmumas näeb. Lisaks Marcusele, kes Lilyle Sineadi kohta mingeid selgitusi anda ei taha, elab korteris ka Marcuse sõber Aidan- salapärane kuju, kes tundub teadvat rohkem, kui välja tahab öelda.

Lily uurib asja ja pinge kruvib - mis värk selle Sineadiga siis ikkagi on? Miks ta seal korteris kummitab? Või on see üldse kummitus?

Ja siis, kui natuke üle poole raamatu on loetud, kukub pinge ära. Selline mulje jääb, nagu oleks hakatud raamatut otsast kirjutama nii, et polnud välja mõeldud, kuhu lõpuks jõuda tahetakse. Algul on lootustandev trillerõudukas, lõpuks arusaamatu armastuslugu. 

Maggie O'Farrell on see-eest hea jutustaja, keeleliselt, ütleme, sihuke arenenud. Karakterid on ka kohati hästi kirjutatud, välja arvatud Marcus, kelle puhul jääb arusaamatuks, mis see on, mille pärast nii Lily kui (minevikus) Sinead enam-vähem esimesest pilgust jalust nõrgad on. Teisalt, päriselus on ka selliseid tüüpe, ei? Või on kõik inimesed sellised? Lihtsalt kes saab aru, kes ei saa?

Stiili osas mulle meeldis üsna lambist eri tegelaste/tegevusaegade vahel hüppamine (tundub läbiv joon M. O'Farrelli raamatutes). See võib potentsiaalselt segadust tekitada, aga minu jaoks oli pigem huvitav. Ühtlasi harrastati seda, et eri tegelaste lood olid erinevas isikus ja ajas kirjutatud. Kellegi lugu oli kolmandas isikus ja olevikus, kellegi oma esimeses isikus ja minevikus ja nõnda.

Mul on kohe kahju sellest raamatust. Esimene ots oli nii paljutõotav ja siis bah, mitte midagi. Ilmselt suur idee on selles, et ükski inimene, kes on kusagil olnud, ei saa jäägitult kaduda, aga ei mängi välja noh.

Samalt autorilt ilmus sel aastal eesti keeles "Käsi, mis hoidis mu käest" ("The Hand that first held mine"), mida möödunud aastal inglise keeles lugesin. Viisakas raamat. Enne on ilmunud "Esme Lennoxi kadumine", ka kaunilt kirjutatud.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...