Otse põhisisu juurde

Maggie O'Farrell "My lover's lover"

On Lily, kahekümnedates Londoni tütarlaps, kes kohtub ühel üritusel Marcuse-nimelise meesterahvaga. Viimane pakub Lilyle elukohta oma korteris, milleks on tema enda poolt elamiseks kohandatud vana laohoone. Lilyle meeldib see mees, seetõttu ongi ta mõned päevad hiljem juba uude kohta sisse kolinud. Häda on ainult selles, et uues toas (ja kodus) hõljub selle endise elaniku vaim (otsusta ise, kas otseses või kaudses mõttes). 

Ausalt öelda üsna isuäratav sissejuhatus. Tegevus vanas laohoones ja hõljuv vaim lubavad natuke õuduka moodi lugu. Ja ongi natuke õudne, kui Lily Marcuse endist elukaaslast Sineadi suvalistel hetkedel korteris välja ilmumas näeb. Lisaks Marcusele, kes Lilyle Sineadi kohta mingeid selgitusi anda ei taha, elab korteris ka Marcuse sõber Aidan- salapärane kuju, kes tundub teadvat rohkem, kui välja tahab öelda.

Lily uurib asja ja pinge kruvib - mis värk selle Sineadiga siis ikkagi on? Miks ta seal korteris kummitab? Või on see üldse kummitus?

Ja siis, kui natuke üle poole raamatu on loetud, kukub pinge ära. Selline mulje jääb, nagu oleks hakatud raamatut otsast kirjutama nii, et polnud välja mõeldud, kuhu lõpuks jõuda tahetakse. Algul on lootustandev trillerõudukas, lõpuks arusaamatu armastuslugu. 

Maggie O'Farrell on see-eest hea jutustaja, keeleliselt, ütleme, sihuke arenenud. Karakterid on ka kohati hästi kirjutatud, välja arvatud Marcus, kelle puhul jääb arusaamatuks, mis see on, mille pärast nii Lily kui (minevikus) Sinead enam-vähem esimesest pilgust jalust nõrgad on. Teisalt, päriselus on ka selliseid tüüpe, ei? Või on kõik inimesed sellised? Lihtsalt kes saab aru, kes ei saa?

Stiili osas mulle meeldis üsna lambist eri tegelaste/tegevusaegade vahel hüppamine (tundub läbiv joon M. O'Farrelli raamatutes). See võib potentsiaalselt segadust tekitada, aga minu jaoks oli pigem huvitav. Ühtlasi harrastati seda, et eri tegelaste lood olid erinevas isikus ja ajas kirjutatud. Kellegi lugu oli kolmandas isikus ja olevikus, kellegi oma esimeses isikus ja minevikus ja nõnda.

Mul on kohe kahju sellest raamatust. Esimene ots oli nii paljutõotav ja siis bah, mitte midagi. Ilmselt suur idee on selles, et ükski inimene, kes on kusagil olnud, ei saa jäägitult kaduda, aga ei mängi välja noh.

Samalt autorilt ilmus sel aastal eesti keeles "Käsi, mis hoidis mu käest" ("The Hand that first held mine"), mida möödunud aastal inglise keeles lugesin. Viisakas raamat. Enne on ilmunud "Esme Lennoxi kadumine", ka kaunilt kirjutatud.


Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...