Otse põhisisu juurde

Maggie O'Farrell "My lover's lover"

On Lily, kahekümnedates Londoni tütarlaps, kes kohtub ühel üritusel Marcuse-nimelise meesterahvaga. Viimane pakub Lilyle elukohta oma korteris, milleks on tema enda poolt elamiseks kohandatud vana laohoone. Lilyle meeldib see mees, seetõttu ongi ta mõned päevad hiljem juba uude kohta sisse kolinud. Häda on ainult selles, et uues toas (ja kodus) hõljub selle endise elaniku vaim (otsusta ise, kas otseses või kaudses mõttes). 

Ausalt öelda üsna isuäratav sissejuhatus. Tegevus vanas laohoones ja hõljuv vaim lubavad natuke õuduka moodi lugu. Ja ongi natuke õudne, kui Lily Marcuse endist elukaaslast Sineadi suvalistel hetkedel korteris välja ilmumas näeb. Lisaks Marcusele, kes Lilyle Sineadi kohta mingeid selgitusi anda ei taha, elab korteris ka Marcuse sõber Aidan- salapärane kuju, kes tundub teadvat rohkem, kui välja tahab öelda.

Lily uurib asja ja pinge kruvib - mis värk selle Sineadiga siis ikkagi on? Miks ta seal korteris kummitab? Või on see üldse kummitus?

Ja siis, kui natuke üle poole raamatu on loetud, kukub pinge ära. Selline mulje jääb, nagu oleks hakatud raamatut otsast kirjutama nii, et polnud välja mõeldud, kuhu lõpuks jõuda tahetakse. Algul on lootustandev trillerõudukas, lõpuks arusaamatu armastuslugu. 

Maggie O'Farrell on see-eest hea jutustaja, keeleliselt, ütleme, sihuke arenenud. Karakterid on ka kohati hästi kirjutatud, välja arvatud Marcus, kelle puhul jääb arusaamatuks, mis see on, mille pärast nii Lily kui (minevikus) Sinead enam-vähem esimesest pilgust jalust nõrgad on. Teisalt, päriselus on ka selliseid tüüpe, ei? Või on kõik inimesed sellised? Lihtsalt kes saab aru, kes ei saa?

Stiili osas mulle meeldis üsna lambist eri tegelaste/tegevusaegade vahel hüppamine (tundub läbiv joon M. O'Farrelli raamatutes). See võib potentsiaalselt segadust tekitada, aga minu jaoks oli pigem huvitav. Ühtlasi harrastati seda, et eri tegelaste lood olid erinevas isikus ja ajas kirjutatud. Kellegi lugu oli kolmandas isikus ja olevikus, kellegi oma esimeses isikus ja minevikus ja nõnda.

Mul on kohe kahju sellest raamatust. Esimene ots oli nii paljutõotav ja siis bah, mitte midagi. Ilmselt suur idee on selles, et ükski inimene, kes on kusagil olnud, ei saa jäägitult kaduda, aga ei mängi välja noh.

Samalt autorilt ilmus sel aastal eesti keeles "Käsi, mis hoidis mu käest" ("The Hand that first held mine"), mida möödunud aastal inglise keeles lugesin. Viisakas raamat. Enne on ilmunud "Esme Lennoxi kadumine", ka kaunilt kirjutatud.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...