Otse põhisisu juurde

Maggie O'Farrell "My lover's lover"

On Lily, kahekümnedates Londoni tütarlaps, kes kohtub ühel üritusel Marcuse-nimelise meesterahvaga. Viimane pakub Lilyle elukohta oma korteris, milleks on tema enda poolt elamiseks kohandatud vana laohoone. Lilyle meeldib see mees, seetõttu ongi ta mõned päevad hiljem juba uude kohta sisse kolinud. Häda on ainult selles, et uues toas (ja kodus) hõljub selle endise elaniku vaim (otsusta ise, kas otseses või kaudses mõttes). 

Ausalt öelda üsna isuäratav sissejuhatus. Tegevus vanas laohoones ja hõljuv vaim lubavad natuke õuduka moodi lugu. Ja ongi natuke õudne, kui Lily Marcuse endist elukaaslast Sineadi suvalistel hetkedel korteris välja ilmumas näeb. Lisaks Marcusele, kes Lilyle Sineadi kohta mingeid selgitusi anda ei taha, elab korteris ka Marcuse sõber Aidan- salapärane kuju, kes tundub teadvat rohkem, kui välja tahab öelda.

Lily uurib asja ja pinge kruvib - mis värk selle Sineadiga siis ikkagi on? Miks ta seal korteris kummitab? Või on see üldse kummitus?

Ja siis, kui natuke üle poole raamatu on loetud, kukub pinge ära. Selline mulje jääb, nagu oleks hakatud raamatut otsast kirjutama nii, et polnud välja mõeldud, kuhu lõpuks jõuda tahetakse. Algul on lootustandev trillerõudukas, lõpuks arusaamatu armastuslugu. 

Maggie O'Farrell on see-eest hea jutustaja, keeleliselt, ütleme, sihuke arenenud. Karakterid on ka kohati hästi kirjutatud, välja arvatud Marcus, kelle puhul jääb arusaamatuks, mis see on, mille pärast nii Lily kui (minevikus) Sinead enam-vähem esimesest pilgust jalust nõrgad on. Teisalt, päriselus on ka selliseid tüüpe, ei? Või on kõik inimesed sellised? Lihtsalt kes saab aru, kes ei saa?

Stiili osas mulle meeldis üsna lambist eri tegelaste/tegevusaegade vahel hüppamine (tundub läbiv joon M. O'Farrelli raamatutes). See võib potentsiaalselt segadust tekitada, aga minu jaoks oli pigem huvitav. Ühtlasi harrastati seda, et eri tegelaste lood olid erinevas isikus ja ajas kirjutatud. Kellegi lugu oli kolmandas isikus ja olevikus, kellegi oma esimeses isikus ja minevikus ja nõnda.

Mul on kohe kahju sellest raamatust. Esimene ots oli nii paljutõotav ja siis bah, mitte midagi. Ilmselt suur idee on selles, et ükski inimene, kes on kusagil olnud, ei saa jäägitult kaduda, aga ei mängi välja noh.

Samalt autorilt ilmus sel aastal eesti keeles "Käsi, mis hoidis mu käest" ("The Hand that first held mine"), mida möödunud aastal inglise keeles lugesin. Viisakas raamat. Enne on ilmunud "Esme Lennoxi kadumine", ka kaunilt kirjutatud.


Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...