Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad # 6 - Margaret (Margareta)

Selle postituse peategelane ei saanud kunagi kuningannaks, aga on kogu ülejäänud kambaga piisavalt tihedalt seotud, et ta nimekirja panna.

Margaret Victoria Charlotte Augusta Norah
Margaret sündis 1882. aastal Briti kuningapere liikmeks. Tema isa oli kuninganna Victoria poeg Arthur ja ema Preisi printsess Louise. Margaret oli vanim laps, tal oli vend Arthur ja õde Patricia.

Kui Margaret ja Patricia pruudiikka jõudsid, oli nende onust kuningal Edward VII-l soov, et mõlemad mõne Euroopa (tulevase) kuningaga abielluksid. Võimalike variantide hulgas olid näiteks Portugali kroonprints ja Rootsi prints Gustav Adolf (eelmise postituse Victoria poeg). 

Viimast mõeldi Patriciale meheks, aga kui Margaret ja Gustav Adolf 1905. aastal kohtusid, armusid nad esimesest silmapilgust (wiki teab!) ja nõnda kihlus Gustav Adolf hoopis temaga. Pulmadki peeti samal 1905. aastal Windsori lossi kabelis. (Margareti õde Patricia muide abiellus lõpuks hoopis ühe täiesti tavalise mereväeohvitseriga ja tegi seetõttu ajalugu.)

Pulmadeks sai Margaret oma perelt kingiks hinnalise
tiaara, mis tänapäevalgi Rootsi naisi kaunistab.
Peale mesinädalaid Iirimaal saabus paar juulis 1905 Rootsi. Siin said nad pulmakingiks Sofiero lossi, ja tegelesid seal suviti kõvasti aiandusega. Margaret andis Sofiero aiast lausa raamatu välja, kus tema enda tehtud joonistused ja fotod sees olid.

Kunst oligi Margareti põhihobisid, teine oli sport. Mis aladega tema kõik ära ei tegelenud.

Gustav Adolf ja Margaret 1905. aastal.
Margareti juurde on kirjutatud "Daisy", sest
see oli tema hüüdnimi. (Nimi Margaret
tähendabki karikakart.)
1907. aastal sai Margaretist kroonprintsess, sest tema äi Gustav V sai kuningaks.

I maailmasõja ajal asutas Margaret õmblemisühingu, mille eesmärk oli rindelolijatele aluspesu õmmelda. Ühtlasi võttis ta ette samme sõjavangide abistamiseks ja aitas sõjas lahutatud perekondadel teineteist taas üles leida.
Margaret kusagil 30ndates eluaastates.
Margareti abielu Gustav Adolfiga kirjeldatakse kui õnnelikku. Mehele meeldisid tema inglise kombed (vastandina militaarsematele preisi tavadele, mille vaimus ema Victoria Gustav Adolfit kasvatanud oli).

5 last sündis neil:
  • Vanim laps Gustav Adolf oli praeguse Rootsi kuninga isa. 
  • Ainus tütar printsess Ingrid abiellus Taani kuningaga ja oli praeguse Taani kuninganna ema.
  • Kaks poega Sigvard ja Carl Johan elasid vastavalt 94- ja 95-aastaseks (kah huvitav tõik).
  • Poeg prints Bertil oli praeguse Rootsi kuningapere lastele vanaisa eest ja tegi ennastohverdavaid tegusid selleks, et praegune kuningas ikka kindlasti kuningaks saaks.
Margareti abikaasa ja lapsed

1.mail 1920 suri 8. kuud rase 38-aastane Margaret ootamatult mastoidiidi operatsiooni tagajärjel tekkinud infektsiooni tõttu. Tollane peaminister ütles oma kõnes, et kuningapalees on päike kustunud.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...