Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad # 6 - Margaret (Margareta)

Selle postituse peategelane ei saanud kunagi kuningannaks, aga on kogu ülejäänud kambaga piisavalt tihedalt seotud, et ta nimekirja panna.

Margaret Victoria Charlotte Augusta Norah
Margaret sündis 1882. aastal Briti kuningapere liikmeks. Tema isa oli kuninganna Victoria poeg Arthur ja ema Preisi printsess Louise. Margaret oli vanim laps, tal oli vend Arthur ja õde Patricia.

Kui Margaret ja Patricia pruudiikka jõudsid, oli nende onust kuningal Edward VII-l soov, et mõlemad mõne Euroopa (tulevase) kuningaga abielluksid. Võimalike variantide hulgas olid näiteks Portugali kroonprints ja Rootsi prints Gustav Adolf (eelmise postituse Victoria poeg). 

Viimast mõeldi Patriciale meheks, aga kui Margaret ja Gustav Adolf 1905. aastal kohtusid, armusid nad esimesest silmapilgust (wiki teab!) ja nõnda kihlus Gustav Adolf hoopis temaga. Pulmadki peeti samal 1905. aastal Windsori lossi kabelis. (Margareti õde Patricia muide abiellus lõpuks hoopis ühe täiesti tavalise mereväeohvitseriga ja tegi seetõttu ajalugu.)

Pulmadeks sai Margaret oma perelt kingiks hinnalise
tiaara, mis tänapäevalgi Rootsi naisi kaunistab.
Peale mesinädalaid Iirimaal saabus paar juulis 1905 Rootsi. Siin said nad pulmakingiks Sofiero lossi, ja tegelesid seal suviti kõvasti aiandusega. Margaret andis Sofiero aiast lausa raamatu välja, kus tema enda tehtud joonistused ja fotod sees olid.

Kunst oligi Margareti põhihobisid, teine oli sport. Mis aladega tema kõik ära ei tegelenud.

Gustav Adolf ja Margaret 1905. aastal.
Margareti juurde on kirjutatud "Daisy", sest
see oli tema hüüdnimi. (Nimi Margaret
tähendabki karikakart.)
1907. aastal sai Margaretist kroonprintsess, sest tema äi Gustav V sai kuningaks.

I maailmasõja ajal asutas Margaret õmblemisühingu, mille eesmärk oli rindelolijatele aluspesu õmmelda. Ühtlasi võttis ta ette samme sõjavangide abistamiseks ja aitas sõjas lahutatud perekondadel teineteist taas üles leida.
Margaret kusagil 30ndates eluaastates.
Margareti abielu Gustav Adolfiga kirjeldatakse kui õnnelikku. Mehele meeldisid tema inglise kombed (vastandina militaarsematele preisi tavadele, mille vaimus ema Victoria Gustav Adolfit kasvatanud oli).

5 last sündis neil:
  • Vanim laps Gustav Adolf oli praeguse Rootsi kuninga isa. 
  • Ainus tütar printsess Ingrid abiellus Taani kuningaga ja oli praeguse Taani kuninganna ema.
  • Kaks poega Sigvard ja Carl Johan elasid vastavalt 94- ja 95-aastaseks (kah huvitav tõik).
  • Poeg prints Bertil oli praeguse Rootsi kuningapere lastele vanaisa eest ja tegi ennastohverdavaid tegusid selleks, et praegune kuningas ikka kindlasti kuningaks saaks.
Margareti abikaasa ja lapsed

1.mail 1920 suri 8. kuud rase 38-aastane Margaret ootamatult mastoidiidi operatsiooni tagajärjel tekkinud infektsiooni tõttu. Tollane peaminister ütles oma kõnes, et kuningapalees on päike kustunud.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...