Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad #4 - Sophia (Sofia)

Sophia Wilhelmine Marianne Henriette
1836. aastal sündinud Sophia oli saksa tüdruk, Nassau vürsti ja Württembergi printsessi tütar. Tal oli 5 õde-venda, osad neist poolikud, sest Sophia sündis isa teisest abielust.

Sophia sai mitmekülgse hariduse, talle meeldisid keeled ja ajalugu, samuti olid demokraatlikud vaated talle südamelähedased.

17-aastaselt veetis ta ühe talve koos emaga Peterburis tädi juures, kes oli abielus tsaar Paul I poja Mihhailiga. Mõte oli selles, et Sophia õukonnaelu paremini tundma õpiks. Muuhulgas võttis ta Anton Rubinsteini juures klaveritunde.

Krimmi sõja puhkedes olid Sophia ja ema sunnitud Venemaalt lahkuma. 1856. aastal ema suri ja edaspidi elas Sophia poolõe Marie juures. 

Õige pea väisas Saksamaad Rootsi prints Oscar. Ta oli juba mõnda aega Euroopas pruudiotsinguil reisinud ja leidis nüüd Sophia näol endale sobiva mõrsja. Pulmad peeti 1857. aastal. Enne seda õnnestus Sophial veel rootsi ja norra keel ära õppida.

1858. aastal tervitati rõõmuhõisetega Sophia ja Oscari esimest last Gustavit, kellest tulevikus sai Rootsi kuningas Gustav V. Gustavile järgnesid veel 3 poega. Need neli last elasid kõik üsna kõrge eani (vastavalt 92-, 93-, 90- ja 82-aastaseks). Kas oli asi selles, et nad kasvasid ema rinnapiima peal (kuningakodades üsna skandaalne lugu)? Ühtlasi otsustas Sophia nad koduõppe asemel kooli haridust nõutama viia- ka erakordne asi tol hetkel.

Sophiale kuulunud häll (1870ndatest
pärit). Ilmselt kiigutas siin troonipärijat?
Sophia sai õukonnas ja perekonnas üldiselt inimestega läbi, ainult kuningast mehevenna Karl XV kergemeelne elustiil ei meeldinud talle, sest ta ise oli korralik moraalist lugu pidav inimene. Tema abikaasa Oscari kohta seda päris öelda ei saanud- too pidas armukesi. Nagu ikka.

1873 sai Sophia kuningannaks (ja Oscar II kuningaks). Natuke arvatakse, et Sophia oli see, kes Oscari rahva hulgas populaarseks tegi ja oli talle poliitilistes küsimustes heaks nõuandjaks (kui mitte enamat).

See paar oli viimane, kes oli samaaegselt Rootsiga kuningapaariks Norras. Sophiat peetakse kõige enam Norras viibinud ja Norrale tähelepanu pööranud Rootsi-Norra kuningannaks. Väidetavalt oli tema see, kes mõjutas tähtsaid mehi, et Rootsi 1905. aastal (kui Norra Rootsist lahku lõi) oma vägesid Norrasse ei viiks.

Hilisemas elus oli Sophia põhialaks heategevus, näiteks õenduse teema oli talle südamelähedane. 1889.aastal avati Stockholmis õenduskool-haigla Sophiahemmet. (Praegugi tegutseb, patrooniks printsess Sofia.)

Paar paari mõnusaid kuninganna saapaid ja ühed lõbusad sussid.
Sophia suureks eeskujuks oli Suurbritannia kuninganna Victoria, kellega tal elu jooksul ka kohtuda õnnestus. Ta järgis Victoria põhimõtet, et kuningliku tegelase eraelu peaks olema eeskujuks tema alamatele. Victoria-vaimustuses tahtis ta isegi oma poega kroonprints Gustavit Victoria tütre Beatrice'iga paari panna. Nii siiski ei läinud.

 Seda algselt Napoleoni abikaasale
Josephine'ile kuulunud sleppi kandis
Sophia oma kuldpulma tähistamisel.
1907. aastal suri Oscar II ja kuningaks sai Sophia poeg Gustav (V). Sophia oli selleks ajaks Rootsi kuninganna olnud 35 aastat (ainult praegune kuninganna on veel kauem olnud).

Lõpetuseks veel üks loss. 1864. aastal ostsid Oscar ja Sophia Helsingborgi lähedal krundi, kuhu sai tore suveresidents nimega Sofiero (Sophia enda järgi). Hiljem sai nende lapselaps kuningas Gustav VI Adolf lossi pulmakingiks ja rajas sinna juurde uhke rododendroniaia (praegugi üle 500 sordi). Gustav VI Adolf jättis lossi pärandusena Helsingborgi linnale ja tänapäeval on ta lihtsalt kena vaatamisväärsus suure aiaga, mis sobib ürituste korraldamiseks. (21.juunil oli Damien Rice'i kontsert näiteks.)

Sofiero maja ja aiatükk
Suure osa noist piltidest leidsin taas muuseumi Livrustkammaret kodulehe kaudu.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...