Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad #4 - Sophia (Sofia)

Sophia Wilhelmine Marianne Henriette
1836. aastal sündinud Sophia oli saksa tüdruk, Nassau vürsti ja Württembergi printsessi tütar. Tal oli 5 õde-venda, osad neist poolikud, sest Sophia sündis isa teisest abielust.

Sophia sai mitmekülgse hariduse, talle meeldisid keeled ja ajalugu, samuti olid demokraatlikud vaated talle südamelähedased.

17-aastaselt veetis ta ühe talve koos emaga Peterburis tädi juures, kes oli abielus tsaar Paul I poja Mihhailiga. Mõte oli selles, et Sophia õukonnaelu paremini tundma õpiks. Muuhulgas võttis ta Anton Rubinsteini juures klaveritunde.

Krimmi sõja puhkedes olid Sophia ja ema sunnitud Venemaalt lahkuma. 1856. aastal ema suri ja edaspidi elas Sophia poolõe Marie juures. 

Õige pea väisas Saksamaad Rootsi prints Oscar. Ta oli juba mõnda aega Euroopas pruudiotsinguil reisinud ja leidis nüüd Sophia näol endale sobiva mõrsja. Pulmad peeti 1857. aastal. Enne seda õnnestus Sophial veel rootsi ja norra keel ära õppida.

1858. aastal tervitati rõõmuhõisetega Sophia ja Oscari esimest last Gustavit, kellest tulevikus sai Rootsi kuningas Gustav V. Gustavile järgnesid veel 3 poega. Need neli last elasid kõik üsna kõrge eani (vastavalt 92-, 93-, 90- ja 82-aastaseks). Kas oli asi selles, et nad kasvasid ema rinnapiima peal (kuningakodades üsna skandaalne lugu)? Ühtlasi otsustas Sophia nad koduõppe asemel kooli haridust nõutama viia- ka erakordne asi tol hetkel.

Sophiale kuulunud häll (1870ndatest
pärit). Ilmselt kiigutas siin troonipärijat?
Sophia sai õukonnas ja perekonnas üldiselt inimestega läbi, ainult kuningast mehevenna Karl XV kergemeelne elustiil ei meeldinud talle, sest ta ise oli korralik moraalist lugu pidav inimene. Tema abikaasa Oscari kohta seda päris öelda ei saanud- too pidas armukesi. Nagu ikka.

1873 sai Sophia kuningannaks (ja Oscar II kuningaks). Natuke arvatakse, et Sophia oli see, kes Oscari rahva hulgas populaarseks tegi ja oli talle poliitilistes küsimustes heaks nõuandjaks (kui mitte enamat).

See paar oli viimane, kes oli samaaegselt Rootsiga kuningapaariks Norras. Sophiat peetakse kõige enam Norras viibinud ja Norrale tähelepanu pööranud Rootsi-Norra kuningannaks. Väidetavalt oli tema see, kes mõjutas tähtsaid mehi, et Rootsi 1905. aastal (kui Norra Rootsist lahku lõi) oma vägesid Norrasse ei viiks.

Hilisemas elus oli Sophia põhialaks heategevus, näiteks õenduse teema oli talle südamelähedane. 1889.aastal avati Stockholmis õenduskool-haigla Sophiahemmet. (Praegugi tegutseb, patrooniks printsess Sofia.)

Paar paari mõnusaid kuninganna saapaid ja ühed lõbusad sussid.
Sophia suureks eeskujuks oli Suurbritannia kuninganna Victoria, kellega tal elu jooksul ka kohtuda õnnestus. Ta järgis Victoria põhimõtet, et kuningliku tegelase eraelu peaks olema eeskujuks tema alamatele. Victoria-vaimustuses tahtis ta isegi oma poega kroonprints Gustavit Victoria tütre Beatrice'iga paari panna. Nii siiski ei läinud.

 Seda algselt Napoleoni abikaasale
Josephine'ile kuulunud sleppi kandis
Sophia oma kuldpulma tähistamisel.
1907. aastal suri Oscar II ja kuningaks sai Sophia poeg Gustav (V). Sophia oli selleks ajaks Rootsi kuninganna olnud 35 aastat (ainult praegune kuninganna on veel kauem olnud).

Lõpetuseks veel üks loss. 1864. aastal ostsid Oscar ja Sophia Helsingborgi lähedal krundi, kuhu sai tore suveresidents nimega Sofiero (Sophia enda järgi). Hiljem sai nende lapselaps kuningas Gustav VI Adolf lossi pulmakingiks ja rajas sinna juurde uhke rododendroniaia (praegugi üle 500 sordi). Gustav VI Adolf jättis lossi pärandusena Helsingborgi linnale ja tänapäeval on ta lihtsalt kena vaatamisväärsus suure aiaga, mis sobib ürituste korraldamiseks. (21.juunil oli Damien Rice'i kontsert näiteks.)

Sofiero maja ja aiatükk
Suure osa noist piltidest leidsin taas muuseumi Livrustkammaret kodulehe kaudu.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...