Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad #4 - Sophia (Sofia)

Sophia Wilhelmine Marianne Henriette
1836. aastal sündinud Sophia oli saksa tüdruk, Nassau vürsti ja Württembergi printsessi tütar. Tal oli 5 õde-venda, osad neist poolikud, sest Sophia sündis isa teisest abielust.

Sophia sai mitmekülgse hariduse, talle meeldisid keeled ja ajalugu, samuti olid demokraatlikud vaated talle südamelähedased.

17-aastaselt veetis ta ühe talve koos emaga Peterburis tädi juures, kes oli abielus tsaar Paul I poja Mihhailiga. Mõte oli selles, et Sophia õukonnaelu paremini tundma õpiks. Muuhulgas võttis ta Anton Rubinsteini juures klaveritunde.

Krimmi sõja puhkedes olid Sophia ja ema sunnitud Venemaalt lahkuma. 1856. aastal ema suri ja edaspidi elas Sophia poolõe Marie juures. 

Õige pea väisas Saksamaad Rootsi prints Oscar. Ta oli juba mõnda aega Euroopas pruudiotsinguil reisinud ja leidis nüüd Sophia näol endale sobiva mõrsja. Pulmad peeti 1857. aastal. Enne seda õnnestus Sophial veel rootsi ja norra keel ära õppida.

1858. aastal tervitati rõõmuhõisetega Sophia ja Oscari esimest last Gustavit, kellest tulevikus sai Rootsi kuningas Gustav V. Gustavile järgnesid veel 3 poega. Need neli last elasid kõik üsna kõrge eani (vastavalt 92-, 93-, 90- ja 82-aastaseks). Kas oli asi selles, et nad kasvasid ema rinnapiima peal (kuningakodades üsna skandaalne lugu)? Ühtlasi otsustas Sophia nad koduõppe asemel kooli haridust nõutama viia- ka erakordne asi tol hetkel.

Sophiale kuulunud häll (1870ndatest
pärit). Ilmselt kiigutas siin troonipärijat?
Sophia sai õukonnas ja perekonnas üldiselt inimestega läbi, ainult kuningast mehevenna Karl XV kergemeelne elustiil ei meeldinud talle, sest ta ise oli korralik moraalist lugu pidav inimene. Tema abikaasa Oscari kohta seda päris öelda ei saanud- too pidas armukesi. Nagu ikka.

1873 sai Sophia kuningannaks (ja Oscar II kuningaks). Natuke arvatakse, et Sophia oli see, kes Oscari rahva hulgas populaarseks tegi ja oli talle poliitilistes küsimustes heaks nõuandjaks (kui mitte enamat).

See paar oli viimane, kes oli samaaegselt Rootsiga kuningapaariks Norras. Sophiat peetakse kõige enam Norras viibinud ja Norrale tähelepanu pööranud Rootsi-Norra kuningannaks. Väidetavalt oli tema see, kes mõjutas tähtsaid mehi, et Rootsi 1905. aastal (kui Norra Rootsist lahku lõi) oma vägesid Norrasse ei viiks.

Hilisemas elus oli Sophia põhialaks heategevus, näiteks õenduse teema oli talle südamelähedane. 1889.aastal avati Stockholmis õenduskool-haigla Sophiahemmet. (Praegugi tegutseb, patrooniks printsess Sofia.)

Paar paari mõnusaid kuninganna saapaid ja ühed lõbusad sussid.
Sophia suureks eeskujuks oli Suurbritannia kuninganna Victoria, kellega tal elu jooksul ka kohtuda õnnestus. Ta järgis Victoria põhimõtet, et kuningliku tegelase eraelu peaks olema eeskujuks tema alamatele. Victoria-vaimustuses tahtis ta isegi oma poega kroonprints Gustavit Victoria tütre Beatrice'iga paari panna. Nii siiski ei läinud.

 Seda algselt Napoleoni abikaasale
Josephine'ile kuulunud sleppi kandis
Sophia oma kuldpulma tähistamisel.
1907. aastal suri Oscar II ja kuningaks sai Sophia poeg Gustav (V). Sophia oli selleks ajaks Rootsi kuninganna olnud 35 aastat (ainult praegune kuninganna on veel kauem olnud).

Lõpetuseks veel üks loss. 1864. aastal ostsid Oscar ja Sophia Helsingborgi lähedal krundi, kuhu sai tore suveresidents nimega Sofiero (Sophia enda järgi). Hiljem sai nende lapselaps kuningas Gustav VI Adolf lossi pulmakingiks ja rajas sinna juurde uhke rododendroniaia (praegugi üle 500 sordi). Gustav VI Adolf jättis lossi pärandusena Helsingborgi linnale ja tänapäeval on ta lihtsalt kena vaatamisväärsus suure aiaga, mis sobib ürituste korraldamiseks. (21.juunil oli Damien Rice'i kontsert näiteks.)

Sofiero maja ja aiatükk
Suure osa noist piltidest leidsin taas muuseumi Livrustkammaret kodulehe kaudu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...