Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad # 3 - Louise (Lovisa)

Wilhelmina Frederika Alexandrine Anna Louise
1828. aastal sündis Hollandi prints Frederiki ja tema naise (sünni poolest Preisi printsess) perekonda esimene laps nimega Louise. Veel enne 20-aastaseks saamist oli ta Rootsi kroonprints Karlile mõrsjaks välja valitud. Rootslased olid temast huvitatud, sest ta oli neile sobivalt protestant ja pärines rikkast Oranje-Nassau (Hollandi) kuningaperest. Ainsaks hädaks haritud noore neiu juures peeti seda, et ta polevat kuigi ilus.

1850. aastal peeti pulmad ja Louise'ist sai Rootsi kroonprintsess. Peale pulmi viis äiast kuningas Oscar I Louise'i ringreisile Rootsi. Ju ta oli sõbralik mees.

Rootsis nimetati Louise'i Lovisaks (mis on väga ilus nimi, kui nüüd mõelda).
Louise'i pulmakleit ja selle tikand.
Eriti õnnelikku abielu pulmadele ei järgnenud. Louise oli tagasihoidlik ja vaikne, Karl pigem ekstravert. Ka tema ei pidanud Louise'i kuigi ilusaks ja suhtles parema meelega oma armukestega. Louise'iga siiski oli ka neil kaks last: Louise ja Oscar. 

Kui Oscar umbes aastaselt kopsupõletikku suri, oligi troonipärijate osas kööga, sest tollane seadus tütart trooni pärima ei lubanud ja Louise meditsiinilistel asjaoludel rohkem lapsi saada ei tohtinud. Louise pakkus Karlile lausa lahutust, et too mõne teise naisega troonipärijaid saada võiks, aga Karl ei võtnud pakkumist vastu.

Aga see tütar Louise, kes ainsaks lapseks alles jäi, sai hiljem abielu kaudu Taani kuningannaks, kelle laste hulgas olid tulevased Taani ja Norra kuningad.

1859 sai Louise Rootsi kuningannaks (Karlist sai kuningas Karl XV nime all). Erinevalt eelmisest kuningannast Josephine'ist polnud tal huvi poliitikas osaleda. Küll tegeles ta palju heategevusega, toetades oma organisatsioonide kaudu lapsi, vaeseid ja haigeid. Naistele oli ta ka abiks - kui Louise oma tütrega ujumistunde võtma hakkas, sai ujumisest Rootsis naiste jaoks aktsepteeritud tegevus. Ühtlasi võttis ta 1867. aastal tööle esimese naishambaarsti Rootsis.

Louise'i kroonimiskingad (huvitav sõna, eks?)
Tunduvad täitsa mõnusad.
Olemuselt jäi ta ka kuningannana tagasihoidlikuks daamiks, kes avalikke üritusi ei armastanud. Abikaasa Karl seevastu pidas uhkeid pidusid ja armukesi ning leidis, et Louise'i kohus on ametikohustuste täitmisel tema kõrval seista. Vastuolud on siia sisse kirjutatud, kas pole?

Louise suri 1871. aastal kopsupõletiku tagajärjel. 

Pilte leidsin Stockholmis kuningalossi juures asuva muuseumi Livrustkammaren kodulehe kaudu. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...