Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad # 3 - Louise (Lovisa)

Wilhelmina Frederika Alexandrine Anna Louise
1828. aastal sündis Hollandi prints Frederiki ja tema naise (sünni poolest Preisi printsess) perekonda esimene laps nimega Louise. Veel enne 20-aastaseks saamist oli ta Rootsi kroonprints Karlile mõrsjaks välja valitud. Rootslased olid temast huvitatud, sest ta oli neile sobivalt protestant ja pärines rikkast Oranje-Nassau (Hollandi) kuningaperest. Ainsaks hädaks haritud noore neiu juures peeti seda, et ta polevat kuigi ilus.

1850. aastal peeti pulmad ja Louise'ist sai Rootsi kroonprintsess. Peale pulmi viis äiast kuningas Oscar I Louise'i ringreisile Rootsi. Ju ta oli sõbralik mees.

Rootsis nimetati Louise'i Lovisaks (mis on väga ilus nimi, kui nüüd mõelda).
Louise'i pulmakleit ja selle tikand.
Eriti õnnelikku abielu pulmadele ei järgnenud. Louise oli tagasihoidlik ja vaikne, Karl pigem ekstravert. Ka tema ei pidanud Louise'i kuigi ilusaks ja suhtles parema meelega oma armukestega. Louise'iga siiski oli ka neil kaks last: Louise ja Oscar. 

Kui Oscar umbes aastaselt kopsupõletikku suri, oligi troonipärijate osas kööga, sest tollane seadus tütart trooni pärima ei lubanud ja Louise meditsiinilistel asjaoludel rohkem lapsi saada ei tohtinud. Louise pakkus Karlile lausa lahutust, et too mõne teise naisega troonipärijaid saada võiks, aga Karl ei võtnud pakkumist vastu.

Aga see tütar Louise, kes ainsaks lapseks alles jäi, sai hiljem abielu kaudu Taani kuningannaks, kelle laste hulgas olid tulevased Taani ja Norra kuningad.

1859 sai Louise Rootsi kuningannaks (Karlist sai kuningas Karl XV nime all). Erinevalt eelmisest kuningannast Josephine'ist polnud tal huvi poliitikas osaleda. Küll tegeles ta palju heategevusega, toetades oma organisatsioonide kaudu lapsi, vaeseid ja haigeid. Naistele oli ta ka abiks - kui Louise oma tütrega ujumistunde võtma hakkas, sai ujumisest Rootsis naiste jaoks aktsepteeritud tegevus. Ühtlasi võttis ta 1867. aastal tööle esimese naishambaarsti Rootsis.

Louise'i kroonimiskingad (huvitav sõna, eks?)
Tunduvad täitsa mõnusad.
Olemuselt jäi ta ka kuningannana tagasihoidlikuks daamiks, kes avalikke üritusi ei armastanud. Abikaasa Karl seevastu pidas uhkeid pidusid ja armukesi ning leidis, et Louise'i kohus on ametikohustuste täitmisel tema kõrval seista. Vastuolud on siia sisse kirjutatud, kas pole?

Louise suri 1871. aastal kopsupõletiku tagajärjel. 

Pilte leidsin Stockholmis kuningalossi juures asuva muuseumi Livrustkammaren kodulehe kaudu. 
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »