Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad # 3 - Louise (Lovisa)

Wilhelmina Frederika Alexandrine Anna Louise
1828. aastal sündis Hollandi prints Frederiki ja tema naise (sünni poolest Preisi printsess) perekonda esimene laps nimega Louise. Veel enne 20-aastaseks saamist oli ta Rootsi kroonprints Karlile mõrsjaks välja valitud. Rootslased olid temast huvitatud, sest ta oli neile sobivalt protestant ja pärines rikkast Oranje-Nassau (Hollandi) kuningaperest. Ainsaks hädaks haritud noore neiu juures peeti seda, et ta polevat kuigi ilus.

1850. aastal peeti pulmad ja Louise'ist sai Rootsi kroonprintsess. Peale pulmi viis äiast kuningas Oscar I Louise'i ringreisile Rootsi. Ju ta oli sõbralik mees.

Rootsis nimetati Louise'i Lovisaks (mis on väga ilus nimi, kui nüüd mõelda).
Louise'i pulmakleit ja selle tikand.
Eriti õnnelikku abielu pulmadele ei järgnenud. Louise oli tagasihoidlik ja vaikne, Karl pigem ekstravert. Ka tema ei pidanud Louise'i kuigi ilusaks ja suhtles parema meelega oma armukestega. Louise'iga siiski oli ka neil kaks last: Louise ja Oscar. 

Kui Oscar umbes aastaselt kopsupõletikku suri, oligi troonipärijate osas kööga, sest tollane seadus tütart trooni pärima ei lubanud ja Louise meditsiinilistel asjaoludel rohkem lapsi saada ei tohtinud. Louise pakkus Karlile lausa lahutust, et too mõne teise naisega troonipärijaid saada võiks, aga Karl ei võtnud pakkumist vastu.

Aga see tütar Louise, kes ainsaks lapseks alles jäi, sai hiljem abielu kaudu Taani kuningannaks, kelle laste hulgas olid tulevased Taani ja Norra kuningad.

1859 sai Louise Rootsi kuningannaks (Karlist sai kuningas Karl XV nime all). Erinevalt eelmisest kuningannast Josephine'ist polnud tal huvi poliitikas osaleda. Küll tegeles ta palju heategevusega, toetades oma organisatsioonide kaudu lapsi, vaeseid ja haigeid. Naistele oli ta ka abiks - kui Louise oma tütrega ujumistunde võtma hakkas, sai ujumisest Rootsis naiste jaoks aktsepteeritud tegevus. Ühtlasi võttis ta 1867. aastal tööle esimese naishambaarsti Rootsis.

Louise'i kroonimiskingad (huvitav sõna, eks?)
Tunduvad täitsa mõnusad.
Olemuselt jäi ta ka kuningannana tagasihoidlikuks daamiks, kes avalikke üritusi ei armastanud. Abikaasa Karl seevastu pidas uhkeid pidusid ja armukesi ning leidis, et Louise'i kohus on ametikohustuste täitmisel tema kõrval seista. Vastuolud on siia sisse kirjutatud, kas pole?

Louise suri 1871. aastal kopsupõletiku tagajärjel. 

Pilte leidsin Stockholmis kuningalossi juures asuva muuseumi Livrustkammaren kodulehe kaudu. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...