Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #5 Itaalia Elena

Itaalia kuninganna Elena (1873-1952)


Vahelduseks ka üks sellise riigi kuninganna, kus tänapäeval pole enam kuningriiki.

1873.aastal sündinud Elena (tegelikult Jelena) oli Montenegro kuninga Nikola I tütar. Elena ema Milena oli pärit jõukast Montenegro perekonnast ja abiellus Nikolaga vaid 13-aastaselt. Tegemist oli poliitilise abieluga- Milena perekond mängis Montenegro poliitikas olulist rolli. 

Printsess Elenal oli 11 õde-venda. Vanim laps sündis siis, kui ema oli 17-aastane ja noorim siis, kui ema oli 42-aastane. Päris mitu neist lastest tegi hea partii, abielludes mõne kuningasoost isikuga. Päris kuningannaks sai neist küll ainult Elena.

Elena oli nooruses kaunis tütarlaps. Mõnda aega sahistati seltskonnas, et temast võiks saada Venemaa tulevase tsaari Nikolai II abikaasa. 1888. aastal osales ta Nikolai kutsel Venemaal õukonna ballil, kus osutus nii populaarseks, et üks Serbia prints ja Carl Gustav von Mannerheim tema pärast duellile läksid. Vene kuningaperele see intsident Elenast just head muljet ei jätnud. 

Niisiis abiellus Elena 1896. aastal Itaalia prints Vittorio Emanuelega. Et abiellumine võimalik oleks, tuli Elenal eelnevalt õigeusust katoliku usku astuda (see toiming sai teoks laeva pardal Itaalia ja Montenegro vahel). Tema ema Milena oli tütre usuvahetusest nii häiritud, et ei tulnud tütre pulma.

1900. aastal peale Vittorio Emanuele isa surma (täpsemalt mõrva), sai VE kuningaks ja Elena kuningannaks. Väidetavalt olla olnud õnnelik kuningapaar. Kuningas tõi oma Elenale igal hommikul ajast ise korjatud roose ja puha.

5 last sündis neil- ainukesest pojast Umbertost sai viimane Itaalia kuningas Umberto II (kelle naine oli Marie Jose, Belgia kuninganna Elisabethi tütar). Tütar Mafalda suri II maailmasõja ajal koonduslaagris, tütar Giovanna sai abielu kaudu Bulgaaria tsarinnaks, teised kaks tütart abiellusid ka tähtsate meestega.

Kõnealused 5 last.

Kuninganna Elena populaarsust rahva hulgas aitas tõsta tema tegevus 1908. aasta maavärina ohvrite abistamisel ja õena töötamine I maailmasõja ajal. Meditsiin oli tema jaoks üldse südamelähedane teema- juba enne sõda oli ta seotud Itaalia Punase Ristiga, püüdis rahaliselt abistada haigeid ja finantseerida mitmete haiguste ravi tõhustamiseks tehtavat uurimistööd. Oma kuninganna "palga" jagas ta enamasti heategevuseks laiali, samuti annetas mitmed oma ehted. Tema abikaasa VE olla suisa öelnud, et oleks see vaid tema teha, oleksElena oleks neid vaeseks annetanud.

1937. aastal sai Elena paavstilt Kuldse Roosi. See on autasu, mida antakse peale inimeste ka näiteks kogudustele või riikidele, mis on katoliku kirikule teeneid teinud või hoolivust üles näidanud. Näe, selle on saanud ka Belgia kuninganna Elisabeth ja Luxemburgi Charlotte, kellest varasemalt juttu on olnud. 

Igal juhul saab siin vaadata väikest videoklippi sellest, kuidas kuninganna Elena paavstilt selle autasu sai. Roosi ennast näeb ka. Pane tähele ka kuningas Vittorio Emanuelet- ta oli lühike mees, alla 160 cm pikk.

Paremal on Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III
ja vasakul Belgia kuningas Albert I.

Poliitikast hoidis Elena üldiselt eemale. Sekkus ainult siis, kui oli võimalus 1941. aastal Mussolinile survet avaldada iseseisva Montenegro riigi loomiseks (tol hetkel kuulus Montenegro Jugoslaavia koosseisu). 

II maailmasõja ajal lahkus kuningapaar Roomast ja elas Lõuna-Itaalias Brindisis. Peale sõda 1946. aastal loobus kuningas troonist oma poja Umberto kasuks. Elena ja Vittorio Emanuele läksid elama Egiptusesse, seejärel Prantsusmaale.

Info siit ja siit ja siit.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...