Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #3 Luksemburgi Charlotte

 Luksemburgi suurhertsoginna Charlotte (1896-1985)

1896. aastal sündinud Charlotte on üks vähestest selles seerias käsitletavaist, kes oli ise valitseja, mitte valitseja abikaasa. Sündis ta Bergi lossis tollasele Luksemburgi suurhertsogile ja tolle naisele, kes oli päritolult Portugali printsess. 
Charlotte oli vanuselt teine kuue lapse hulgas. Tegelikult kehtis tollal Luksemburgis seadus, mille järgi naissoost laps ei saanud olla troonipärija, aga seadust muudeti, kuna valitsejal olidki ainult tütred.

Bergi loss on Luksemburgi valitsejate ametlik residents.

Algul sai Luksemburgi valitsema Charlotte'i vanem õde Marie-Adélaide, aga too oli peale I maailmasõda sunnitud troonist loobuma, vastasel juhul oleks tema vastu tõenäoliselt üles tõustud. (Marie-Adélaide'i sõjaaegset tegevust peeti liiga Saksamaad pooldavaks.)

Charlotte'ist sai Luksemburgi suurhertsoginna 1919. aastal 23-aastasena. See oli sündmusterohke aasta, sest sama aasta lõpus abiellus ta Bourbon-Parma prints Felixiga. Viimane oli muide tema emapoolne nõbu. (Alati hea teada selliseid asju.) Neil sündis 6 last, 3 neist on praegugi elus. Vanimast pojast Jeanist sai järgmine Luksemburgi suurhertsog.

II maailmasõja ajal oli Luksemburgis Saksa okupatsioon, Charlotte oli algul eksiilis Prantsusmaal, siis Portugalis ja siis Londonis. Saksamaa tegi Charlotte'ile ettepaneku koostööks, oldi valmis ta (vähemalt näiliselt) ametisse tagasi lubama, aga mäletades õe kurba kogemust keeldus Charlotte sellest.  Londonis tegi ta kaasmaalaste poole pöördumisi BBC (raadio) kaudu ja kujunes suuresti rahvusliku ühtsuse sümboliks. Tema lapsed ja mees olid tol ajal USAs ja Kanadas, sinna olevat nad reisinud F.D.Roosevelti enda saadetud USA sõjaväelaeva pardal. 

1945. aasta aprillis naases Charlotte Luksemburgi, kus põhiülesandeks sai maa sõjajärgne ülesehitamine. See tähendas ka Luksemburgi olemasolu rõhutamist maailmakaardil. Viimase tarbeks võõrustas suurhertsoginna Luksemburgis mitmeid kuulsaid külalisi ja tegi visiite mujale. 1949. aastal oli Luksemburg ka üks NATO asutajaliikmeid.

Suurhertsoginna kuulsa Johniga. Muidugi panin ma selle
pildi siia täpilise kleidi pärast :)

1964. aastal loobus Charlotte troonist oma poja Jeani kasuks. Viimati nähti Charlotte'i avalikkuse ees paar kuud enne surma, kui paavst Johannes Paulus II Luksemburgi külastas. Ta suri 89-aasta vanusena 1985. aasta juulis. Charlotte'i pojapoeg, praegune Luksemburgi suurhertsog Henri, oli siis ka juba olemas, suisa 30-aastane. 

Tänapäeva Luksemburgis asub Charlotte'i-nimeline sünnitushaigla ja temanimeline sild. Viimane oli aastaid tuntud selle poolest, et enesetapjad sealt alla hüpata armastasid. 1993. aastal pandi miskisugune turvatõke sillale, et enam ei hüpataks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...