Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #3 Luksemburgi Charlotte

 Luksemburgi suurhertsoginna Charlotte (1896-1985)

1896. aastal sündinud Charlotte on üks vähestest selles seerias käsitletavaist, kes oli ise valitseja, mitte valitseja abikaasa. Sündis ta Bergi lossis tollasele Luksemburgi suurhertsogile ja tolle naisele, kes oli päritolult Portugali printsess. 
Charlotte oli vanuselt teine kuue lapse hulgas. Tegelikult kehtis tollal Luksemburgis seadus, mille järgi naissoost laps ei saanud olla troonipärija, aga seadust muudeti, kuna valitsejal olidki ainult tütred.

Bergi loss on Luksemburgi valitsejate ametlik residents.

Algul sai Luksemburgi valitsema Charlotte'i vanem õde Marie-Adélaide, aga too oli peale I maailmasõda sunnitud troonist loobuma, vastasel juhul oleks tema vastu tõenäoliselt üles tõustud. (Marie-Adélaide'i sõjaaegset tegevust peeti liiga Saksamaad pooldavaks.)

Charlotte'ist sai Luksemburgi suurhertsoginna 1919. aastal 23-aastasena. See oli sündmusterohke aasta, sest sama aasta lõpus abiellus ta Bourbon-Parma prints Felixiga. Viimane oli muide tema emapoolne nõbu. (Alati hea teada selliseid asju.) Neil sündis 6 last, 3 neist on praegugi elus. Vanimast pojast Jeanist sai järgmine Luksemburgi suurhertsog.

II maailmasõja ajal oli Luksemburgis Saksa okupatsioon, Charlotte oli algul eksiilis Prantsusmaal, siis Portugalis ja siis Londonis. Saksamaa tegi Charlotte'ile ettepaneku koostööks, oldi valmis ta (vähemalt näiliselt) ametisse tagasi lubama, aga mäletades õe kurba kogemust keeldus Charlotte sellest.  Londonis tegi ta kaasmaalaste poole pöördumisi BBC (raadio) kaudu ja kujunes suuresti rahvusliku ühtsuse sümboliks. Tema lapsed ja mees olid tol ajal USAs ja Kanadas, sinna olevat nad reisinud F.D.Roosevelti enda saadetud USA sõjaväelaeva pardal. 

1945. aasta aprillis naases Charlotte Luksemburgi, kus põhiülesandeks sai maa sõjajärgne ülesehitamine. See tähendas ka Luksemburgi olemasolu rõhutamist maailmakaardil. Viimase tarbeks võõrustas suurhertsoginna Luksemburgis mitmeid kuulsaid külalisi ja tegi visiite mujale. 1949. aastal oli Luksemburg ka üks NATO asutajaliikmeid.

Suurhertsoginna kuulsa Johniga. Muidugi panin ma selle
pildi siia täpilise kleidi pärast :)

1964. aastal loobus Charlotte troonist oma poja Jeani kasuks. Viimati nähti Charlotte'i avalikkuse ees paar kuud enne surma, kui paavst Johannes Paulus II Luksemburgi külastas. Ta suri 89-aasta vanusena 1985. aasta juulis. Charlotte'i pojapoeg, praegune Luksemburgi suurhertsog Henri, oli siis ka juba olemas, suisa 30-aastane. 

Tänapäeva Luksemburgis asub Charlotte'i-nimeline sünnitushaigla ja temanimeline sild. Viimane oli aastaid tuntud selle poolest, et enesetapjad sealt alla hüpata armastasid. 1993. aastal pandi miskisugune turvatõke sillale, et enam ei hüpataks.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »