Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #3 Luksemburgi Charlotte

 Luksemburgi suurhertsoginna Charlotte (1896-1985)

1896. aastal sündinud Charlotte on üks vähestest selles seerias käsitletavaist, kes oli ise valitseja, mitte valitseja abikaasa. Sündis ta Bergi lossis tollasele Luksemburgi suurhertsogile ja tolle naisele, kes oli päritolult Portugali printsess. 
Charlotte oli vanuselt teine kuue lapse hulgas. Tegelikult kehtis tollal Luksemburgis seadus, mille järgi naissoost laps ei saanud olla troonipärija, aga seadust muudeti, kuna valitsejal olidki ainult tütred.

Bergi loss on Luksemburgi valitsejate ametlik residents.

Algul sai Luksemburgi valitsema Charlotte'i vanem õde Marie-Adélaide, aga too oli peale I maailmasõda sunnitud troonist loobuma, vastasel juhul oleks tema vastu tõenäoliselt üles tõustud. (Marie-Adélaide'i sõjaaegset tegevust peeti liiga Saksamaad pooldavaks.)

Charlotte'ist sai Luksemburgi suurhertsoginna 1919. aastal 23-aastasena. See oli sündmusterohke aasta, sest sama aasta lõpus abiellus ta Bourbon-Parma prints Felixiga. Viimane oli muide tema emapoolne nõbu. (Alati hea teada selliseid asju.) Neil sündis 6 last, 3 neist on praegugi elus. Vanimast pojast Jeanist sai järgmine Luksemburgi suurhertsog.

II maailmasõja ajal oli Luksemburgis Saksa okupatsioon, Charlotte oli algul eksiilis Prantsusmaal, siis Portugalis ja siis Londonis. Saksamaa tegi Charlotte'ile ettepaneku koostööks, oldi valmis ta (vähemalt näiliselt) ametisse tagasi lubama, aga mäletades õe kurba kogemust keeldus Charlotte sellest.  Londonis tegi ta kaasmaalaste poole pöördumisi BBC (raadio) kaudu ja kujunes suuresti rahvusliku ühtsuse sümboliks. Tema lapsed ja mees olid tol ajal USAs ja Kanadas, sinna olevat nad reisinud F.D.Roosevelti enda saadetud USA sõjaväelaeva pardal. 

1945. aasta aprillis naases Charlotte Luksemburgi, kus põhiülesandeks sai maa sõjajärgne ülesehitamine. See tähendas ka Luksemburgi olemasolu rõhutamist maailmakaardil. Viimase tarbeks võõrustas suurhertsoginna Luksemburgis mitmeid kuulsaid külalisi ja tegi visiite mujale. 1949. aastal oli Luksemburg ka üks NATO asutajaliikmeid.

Suurhertsoginna kuulsa Johniga. Muidugi panin ma selle
pildi siia täpilise kleidi pärast :)

1964. aastal loobus Charlotte troonist oma poja Jeani kasuks. Viimati nähti Charlotte'i avalikkuse ees paar kuud enne surma, kui paavst Johannes Paulus II Luksemburgi külastas. Ta suri 89-aasta vanusena 1985. aasta juulis. Charlotte'i pojapoeg, praegune Luksemburgi suurhertsog Henri, oli siis ka juba olemas, suisa 30-aastane. 

Tänapäeva Luksemburgis asub Charlotte'i-nimeline sünnitushaigla ja temanimeline sild. Viimane oli aastaid tuntud selle poolest, et enesetapjad sealt alla hüpata armastasid. 1993. aastal pandi miskisugune turvatõke sillale, et enam ei hüpataks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...