Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #3 Luksemburgi Charlotte

 Luksemburgi suurhertsoginna Charlotte (1896-1985)

1896. aastal sündinud Charlotte on üks vähestest selles seerias käsitletavaist, kes oli ise valitseja, mitte valitseja abikaasa. Sündis ta Bergi lossis tollasele Luksemburgi suurhertsogile ja tolle naisele, kes oli päritolult Portugali printsess. 
Charlotte oli vanuselt teine kuue lapse hulgas. Tegelikult kehtis tollal Luksemburgis seadus, mille järgi naissoost laps ei saanud olla troonipärija, aga seadust muudeti, kuna valitsejal olidki ainult tütred.

Bergi loss on Luksemburgi valitsejate ametlik residents.

Algul sai Luksemburgi valitsema Charlotte'i vanem õde Marie-Adélaide, aga too oli peale I maailmasõda sunnitud troonist loobuma, vastasel juhul oleks tema vastu tõenäoliselt üles tõustud. (Marie-Adélaide'i sõjaaegset tegevust peeti liiga Saksamaad pooldavaks.)

Charlotte'ist sai Luksemburgi suurhertsoginna 1919. aastal 23-aastasena. See oli sündmusterohke aasta, sest sama aasta lõpus abiellus ta Bourbon-Parma prints Felixiga. Viimane oli muide tema emapoolne nõbu. (Alati hea teada selliseid asju.) Neil sündis 6 last, 3 neist on praegugi elus. Vanimast pojast Jeanist sai järgmine Luksemburgi suurhertsog.

II maailmasõja ajal oli Luksemburgis Saksa okupatsioon, Charlotte oli algul eksiilis Prantsusmaal, siis Portugalis ja siis Londonis. Saksamaa tegi Charlotte'ile ettepaneku koostööks, oldi valmis ta (vähemalt näiliselt) ametisse tagasi lubama, aga mäletades õe kurba kogemust keeldus Charlotte sellest.  Londonis tegi ta kaasmaalaste poole pöördumisi BBC (raadio) kaudu ja kujunes suuresti rahvusliku ühtsuse sümboliks. Tema lapsed ja mees olid tol ajal USAs ja Kanadas, sinna olevat nad reisinud F.D.Roosevelti enda saadetud USA sõjaväelaeva pardal. 

1945. aasta aprillis naases Charlotte Luksemburgi, kus põhiülesandeks sai maa sõjajärgne ülesehitamine. See tähendas ka Luksemburgi olemasolu rõhutamist maailmakaardil. Viimase tarbeks võõrustas suurhertsoginna Luksemburgis mitmeid kuulsaid külalisi ja tegi visiite mujale. 1949. aastal oli Luksemburg ka üks NATO asutajaliikmeid.

Suurhertsoginna kuulsa Johniga. Muidugi panin ma selle
pildi siia täpilise kleidi pärast :)

1964. aastal loobus Charlotte troonist oma poja Jeani kasuks. Viimati nähti Charlotte'i avalikkuse ees paar kuud enne surma, kui paavst Johannes Paulus II Luksemburgi külastas. Ta suri 89-aasta vanusena 1985. aasta juulis. Charlotte'i pojapoeg, praegune Luksemburgi suurhertsog Henri, oli siis ka juba olemas, suisa 30-aastane. 

Tänapäeva Luksemburgis asub Charlotte'i-nimeline sünnitushaigla ja temanimeline sild. Viimane oli aastaid tuntud selle poolest, et enesetapjad sealt alla hüpata armastasid. 1993. aastal pandi miskisugune turvatõke sillale, et enam ei hüpataks.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...