Otse põhisisu juurde

Mitte eriti kirkad varjundid*

Kui keegi midagi väga kirub või kiidab, siis tekib huvi, millega päriselt tegu on. Nooh, lugesin need "50 halli varjundit" siis läbi.

Algus polnud väga hull. Andis täitsa lugeda, leheküljed läksid edasi ja puha. Omades eelinfot, et see asi olevat algselt olnud "Twilighti" fanfiction, siis selle kohta polnud nagu ka väga viga (selles mõttes, et oleks võinud olla hullem). Sarnasused olid täitsa olemas: suht mõttetu kangelanna, keda mingi mees peab (teda eriti tundmata) väga eriliseks, mees, kes on (vähemalt naistegelase arvates) väga misteeriös ja mitmekihiline ja keeruline ja samuti mingil arusaamatul põhjusel kohe esimesest hetkest nii ligitõmbav, et naistegelane ei suuda mitte temast eemale hoida. Loomulikult on mees sihuke piinatud - ise teab, et on natuke nagu koletis, aga ometi ei suuda end hoida eemal sellest köitvast naisest ja tegevustest piinatoas. Mõtlikel hetkedel mängib mees klaveril südantlõhestavalt kauneid palasid. (Hello, Edward) Oo, ja kui Edward lihtsalt lennutas end oma vampiirivõimetega kohale igale poole, kus Bella oli, siis siin oli peamees nii rikas, et lendas oma eralennuki või -kopteriga kohale. Ja ilmus täpselt nagu Edwardki lihtsalt lambist välja.

Paraku mingi suvalise fanfictioni tasemest kaugemale asi ei küündinudki. (Mittesuvaline fanfiction võib olla ka päris hea, tahan ma öelda.) Kusagil poole raamatu peal või natuke peale seda jäi asi nagu vinduma, minu meelest mingit arengut polnud. Peategelased vahetasid mõned kirjad, said kokku, vahetasid mõned laused, siis järgnes mitu lehekülge porri (soovitan nii eesti- kui ingliskeelset varianti, mõlemas saab nalja) ja pärast seda tütarlapse püüded noormehe sünge mineviku kohta infot välja õngitseda. Ja varsti kordus sama ring uuesti. (Vahepeal lisandus sinna küll ka porrieelne karistamine selle eest, kui tütarlaps oli noormeest kuidagi pahandanud, näiteks talle vastu vaielnud vms.) Maitse asi, kas siin on midagi romantilist või mitte. Noh ja armastus on üldse nii filosoofiline mõiste, et ei tasu vaielda selle üle, kus ta olla saab ja kus mitte.

Niisiis, nagu öeldud, oli raamatu teine pool ja eriti lõpuosa sisutu, võltsdraama ma ütleksin. Tunne jäi, et üritatakse raamatule paksust juurde venitada, aga lihtsalt porri ei saa ju kirjutada, vaja on diipi ja tundeid ka panna. Aga kus need tunded seal olid või kust nad oleksid pidanud tulema, jäi mulle ikka selgusetuks.

Raamatu lõpus toimunud peksu ma tegevusena kindlasti heaks ei kiida. Aga. See oli vähemalt üks kindel asi, mis juhtus. (Vrdl eelmiste lehekülgedega, kus midagi ei juhtunud.)

Ühesõnaga. Ma loodan, et raamatu autor kasutab teenitud rahahunnikut vähemalt mingil ilusal eesmärgil.

* aga hall ju pole ka eriti kirgas värv

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...