Otse põhisisu juurde

Mitte eriti kirkad varjundid*

Kui keegi midagi väga kirub või kiidab, siis tekib huvi, millega päriselt tegu on. Nooh, lugesin need "50 halli varjundit" siis läbi.

Algus polnud väga hull. Andis täitsa lugeda, leheküljed läksid edasi ja puha. Omades eelinfot, et see asi olevat algselt olnud "Twilighti" fanfiction, siis selle kohta polnud nagu ka väga viga (selles mõttes, et oleks võinud olla hullem). Sarnasused olid täitsa olemas: suht mõttetu kangelanna, keda mingi mees peab (teda eriti tundmata) väga eriliseks, mees, kes on (vähemalt naistegelase arvates) väga misteeriös ja mitmekihiline ja keeruline ja samuti mingil arusaamatul põhjusel kohe esimesest hetkest nii ligitõmbav, et naistegelane ei suuda mitte temast eemale hoida. Loomulikult on mees sihuke piinatud - ise teab, et on natuke nagu koletis, aga ometi ei suuda end hoida eemal sellest köitvast naisest ja tegevustest piinatoas. Mõtlikel hetkedel mängib mees klaveril südantlõhestavalt kauneid palasid. (Hello, Edward) Oo, ja kui Edward lihtsalt lennutas end oma vampiirivõimetega kohale igale poole, kus Bella oli, siis siin oli peamees nii rikas, et lendas oma eralennuki või -kopteriga kohale. Ja ilmus täpselt nagu Edwardki lihtsalt lambist välja.

Paraku mingi suvalise fanfictioni tasemest kaugemale asi ei küündinudki. (Mittesuvaline fanfiction võib olla ka päris hea, tahan ma öelda.) Kusagil poole raamatu peal või natuke peale seda jäi asi nagu vinduma, minu meelest mingit arengut polnud. Peategelased vahetasid mõned kirjad, said kokku, vahetasid mõned laused, siis järgnes mitu lehekülge porri (soovitan nii eesti- kui ingliskeelset varianti, mõlemas saab nalja) ja pärast seda tütarlapse püüded noormehe sünge mineviku kohta infot välja õngitseda. Ja varsti kordus sama ring uuesti. (Vahepeal lisandus sinna küll ka porrieelne karistamine selle eest, kui tütarlaps oli noormeest kuidagi pahandanud, näiteks talle vastu vaielnud vms.) Maitse asi, kas siin on midagi romantilist või mitte. Noh ja armastus on üldse nii filosoofiline mõiste, et ei tasu vaielda selle üle, kus ta olla saab ja kus mitte.

Niisiis, nagu öeldud, oli raamatu teine pool ja eriti lõpuosa sisutu, võltsdraama ma ütleksin. Tunne jäi, et üritatakse raamatule paksust juurde venitada, aga lihtsalt porri ei saa ju kirjutada, vaja on diipi ja tundeid ka panna. Aga kus need tunded seal olid või kust nad oleksid pidanud tulema, jäi mulle ikka selgusetuks.

Raamatu lõpus toimunud peksu ma tegevusena kindlasti heaks ei kiida. Aga. See oli vähemalt üks kindel asi, mis juhtus. (Vrdl eelmiste lehekülgedega, kus midagi ei juhtunud.)

Ühesõnaga. Ma loodan, et raamatu autor kasutab teenitud rahahunnikut vähemalt mingil ilusal eesmärgil.

* aga hall ju pole ka eriti kirgas värv

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...