Ei tea, kas on enam kuigi palju öelda, aga võib-olla siiski tekkis seekord vaadates veel mingeid arvamusi. Laulu järel sulgudes on see koht, mille ta päriselt sai.
10. Luisa Värk - Minu päike (10.)
Mis oleks, kui need mänguväljakul kiikujad ja lauljad oleksid neidiste asemel kaunid noormehed? See oleks ju huvitav, ei? Ma küll vaataksin. Aga see laul mind ikka ei huvita. Ja on veel mõned asjad, mis mind ikka veel ei huvita.
9. Maia Vahtramäe - Üle vesihalli taeva (9.)
Kui ma niisama mõtlen selle laulu peale, siis tundub, et see on täitsa hea lugu. Aga kui laulja on päriselt laval ja laulab, on jälle jumalast igav noh. Võib-olla kui keegi teine laulaks?
8. The Blurry Lane - Exceptional (8.)
Poolfinaalis ütlesin, et klahvimängija on nagu Getter Jaani. Nüüd vaatasin, et ta on pigem nagu Kaia Kanepi Getter Jaani parukaga. Laul polnud halb, aga see on ainus kümnest, mida ma hetkel meenutada ei suuda.
7. Elisa Kolk - Superlove (3.)
7.koht on peamiselt meeldjäävuse eest- selle nädala jooksul kummitas see laul mul kindlalt kõige rohkem neist. Kõigi laval olijate hulgast, mulle tundub, on solist üks halvimaid lauljaid. (Või on asi lihtsalt selles, et taustalauljad on liiga kuulsad?) See, mida arvata noortest tüdrukutest, kes näevad välja nagu kortse varjata üritavad naised, pole selles kontekstis vist enam oluline.
6. Triin Niitoja & John 4 - This is our choice (5.)
Pigem eelistaksin neid raadiost kuulata kui telekast vaadata. Ongi selline laul, et las tuleb raadiost, taustana ei sega.
5. Daniel Levi - Burning lights (2.)
Ikka seesama jutt, et laval olevad inimesed on minu jaoks natuke liiga coolid. Einoh, aga vähemasti on rõõmsad ja energilised. Laul on kah enam-vähem, piinlik ei ole.
4. Elina Born ja Stig Rästa - Goodbye to yesterday (1.)
Eurovisiooni kontekstis suurepärane, et see laul võitis, hea valik. Ainult mul on vist praegu periood, kus ma natuke aega ei viitsi seda lugu kuulata. (Ka laulu autor ise ütles seda, mida mina oma eelmises postituses- laul hakkab kiiresti meeldima, aga võib ka kiiresti tüütama hakata.) Aga. Mida ma tahaks kuulata, on selle laulu instrumentaalvariant. Lauljad juhivad tähelepanu kõrvale sellelt, mis taustal toimub, ja mulle tundub, et see, mis seal toimub, on vist päris lahe.
Mitu kuulamist läks aega, et see lugu meelde jääks, aga nüüd võiks kohe veelgi kuulata. Ja see, et Elephants From Neptune on parim asi Eesti meelelahutusmaastikul peale Londistet, oli kindlasti õhtu parim lause. Huvitav kui suur on tõenäosus, et viisipidajatest vanematel sünnib viisipidamatu laps? (Kas sama suur kui see, et pruunisilmsete vanemate laps on sinisilmne?) Lihtsalt vaatasin praegu seda lauljat ja hakkasin mõtlema, no reason.
Need on nii lambid kujud, et nende muusika juurde mulle meeldib väga ka pilti vaadata. Võib vaielda, kas sõnad on lihtsad või lihtsakoelised, aga igal juhul on see lõbus ja tore laul! Meenutab pisut laulu "Mine p***e sa", mida kunagi pahaaimamatutele kuulajatele laulsime. Töötab küll.
Nende kohta käib sama jutt mis Kali Briisi kohta- tüübid on laval nii aktsioonis et lust vaadata. Ja mulle meeldib see laul - nimi on Troubles, aga rõõmsameelsemat laulu siin polegi. Sama käib ju tegelt ka Kali Briisi kohta, kes laulab lõbusat laulu idioodist. Võib-olla peaks hoopis küsima, miks on laulu nimi Troubles, kui põhilause on you make all my troubles go away.
Lühidalt: esimesed neli meeldisid mulle märksa rohkem kui ülejäänud kuus. (Oleksin ma klikke jahtiv blogi, siis võiks siinkohal küsida: "Millised on sinu lemmikud, hea lugeja?")
Kommentaarid
Postita kommentaar