Otse põhisisu juurde

Eesti Laulu I poolfinaal

Nagu (heaks) tavaks saanud, riputan siia oma tähelepanekud, mis said tehtud Eesti Laulu I poolfinaali jälgides. Panen laulud oma tagasihoidliku edetabeli järjestuses (mitte esinemisjärjekorras).

10. Bluestocking - Kordumatu
Kahtlemata omanäolisem kui lihtsalt valges kleidis tüdruk üksi keset lava. Aga wtf...seda on küll natuke piinlik vaadata -kuulata, võiks juba ära lõppeda. Teisest küljest võib muidugi väita, et see on just nii jabur kui Eurovisioon ise. Üks säutsuja ütleb, et bändinimi on lahe- olen nõus!

9. Elisa Kolk - Superlove
Ahaa, see on see laul, mida on suurel Eurovisioonil kusagil 50% kõigist osalejatest- tüdruk laulab tossusel laval kaunist laulu. Ilmselt on see midagi Getteri ja Birgiti väikestele fännidele (ja ärgem alahinnakem nende võimu). Minu jaoks liiga imal poplugu, natuke meeldejääv küll. Kõige rohkem meeldivad taustalauljad.

8. Airi Vipulkumar Kansar - Saatuse laul
Respekt selle eest, et nii kaua kui mina mäletan, ajab ta aina vääramatult oma kantririda, aga paraku pole see ikka veel üldse minu teetass. Meeldib see, et laval on ka natuke vanemaid inimesi, pole mingid mimmid ja jou-jou mehed kõik. Ja kitarrimees on nagu Üllar Saaremäe. Kõige rohkem meeldib see, et siin laulus on tossu asemel seebimullid.

7. The Blurry Lane - Exceptional
Noor poiss saksofoniga, why not? Laulja on nagu Maia Vahtramäe Siiri Sisaskina ja klahvimängija nagu Getter Jaani. Kas laulja on närvis või mispärast tal hääl natuke imelik on? Midagi häirivat siiski pole, ainult see laul pole kuigi meeldejääv.

6. Liis Lemsalu ja Egert Milder - Hold on
Selle mehe laulmine mulle ei istu ja Liisi vaatamine tekitab endiselt mingit ebamugavustunnet. Samas selle mehe laulmisstiil meenutab kedagi. Kuigi meeldejääv lugu ei ole. Mõni eelmise aasta lugu Liisilt on rohkem meeldinud. Aga Liisil on juuksed vanakooli tutis, nukid selle peale.
Ääremärkus: Huvitav, olen kirjutanud et pole meeldejääv laul. Praegu tuleb meelde küll, kui põhirida ümiseda oleks vaja.

5. Miina - Kohvitassi lugu
Punane on kleidile hea värv, ilus kleit kah. Laulu võiks ju kah raadiost kuulata. Miina kontserdil väga olla ei viitsiks, aga kui ta kusagil kohvitassi taustaks mängiks siis miks mitte. Lõpp on juba alguses. Ja ise nad ütlesid enne loo algust, et neil on positiivne lugu. Laulu pealkiri mulle meeldib!

4. Karl-Erik Taukar- Päev korraga
Raadiost kuulamiseks miks mitte. Kõik on jube lahedad vennad laval. Lemsalu bf on lausa nii cool, et ma hakkan ennast uncoolina tundma. Ega mingi eriline laul pole, aga piinlik ka pole. Meeldejäävuse poolest ok.

3. Maia Vahtramäe - Üle vesihalli taeva
Algus kõlab nagu mõni vanakooli eesti laul (autor on siiski Osolin ju). Natuke igav lugu, laulja olek pole ka kõige huvitavam. Laul voogab ja voogab, mingit kulminatsiooni justkui pole. Üks säutsuja ütleb, et hea eesti filmi soundtracki lugu- olen nõus! Sest siin laulus on mingi meeleolu, mis on väga sobiv.

2. Elephants from Neptune - Unriddle me
Selliste "olen lahe rokimees"-tüüpidega on mul natuke probleeme, teisalt on siin humoorikaid vuntsikandjaid.  Laul on täitsa nitševoo, pole piinlik, aga pole ka kuigi meeldejääv. Kusagil peo- või kontsertolukorras sobiks hästi, sest üldiselt see stiil on minu jaoks sobiv küll.

1. Robin Juhkental ja The Big Bangers - Troubles
Hello, prettyboy! Noh, kas pole tore ja meeleolukas laul! Juhkental näeb ka parajalt hullumeelne välja, see on tema thing. Minu jaoks mitme pea kõrguselt üle ülejäänud 9 laulu. Ainus laul, mida ma tahaksin oma muusikakogusse hankida ja mida teistel soovitaksin.

Finaali pääsesid minu top viiest kolm. On ka hullemini läinud.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...