Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #2 Taani Alexandrine

Taani kuninganna Alexandrine (1879-1952)


Väike preili sündis esimese lapsena kolmest Saksamaal Mecklenburg-Schwerini suurhertsogi ja tema naise Anastassia perre. Viimane oli muide Vene tsaar Nikolai I lapselaps, kes armastas pigem viibida Cannes'is kui Schwerinis (Kuuldavasti armastas ka Monaco kasiinodes aega veeta.) 

Cannes'is kohtus Alexandrine ka oma tulevase abikaasa Christianiga, kes tollal oli Taani prints. Sealsamas Cannes'is toimusid 1898. aastal pulmad.

Nö pulmakingiks rahvalt sai paar Marselisborgi lossi Aarhusis. (Maja ehitati kogukonna maale inimeste annetustest.) Seda kasutasid nii nemad kui järgmised kuningapaarid (ka praegune) suveresidentsina.

Marselisborgi loss. Ilus maja.
Õnnelikule paarile sündis väikese vahega (aastatel 1899 ja 1900) kaks poega: tulevane kuningas Frederik IX ja prints Knud.

1912. aastal said Christian ja Alexandrine kuningaks-kuningannaks. Kuigi neid peetakse reeglina edukaks kuningapaariks, oli Alexandrine tegelikult üsna tagasihoidlik ja eelistas üksiolekut seltskonnaüritustele. Talle meeldis käsitööd teha (valminud asju ta suisa müüs heategevuslikul eesmärgil) ja aias mütata, samuti oli ta suur muusikasõber ja mitmete muusikaga seotud organisatsioonide patroon.

II maailmasõja ajal oli kuninganna väga selgelt Taani (mitte oma sünnimaa) poolel. Ta tegutses aktiivselt selle nimel, et taani naised käed rüpes ei istuks ja seisis hea ka selle eest, et kuninglik ehtekogu okupeerijate kätte ei satuks - ehted peideti kirikutesse ja talumajadesse.

1947. aastal suri Alexandrine'i abikaasa Christian X ja kuningaks sai tema poeg Frederik IX.

Alexandrine suri aastal 1952. Tema lapselaps, praegune Taani kuninganna Margrethe II oli siis 12-aastane. Alexandrine'i matustel dirigeeris tema poeg Frederik Edvard Griegi pala "Våren"- see oli ema lemmik.

Kuna Alexandrine'i ema oli Vene kuningapere liige ja omas sealtkaudu palju väärisehteid, millest paljud tütrele pärandas, sattus just Alexandrine'i kaudu Taani palju Venemaa päritolu kraami. Kuulsaim Alexandrine'i ehtekollektsioonist on ehk alloleval pildil olev tiaara, mida ta oma kuningannaksoleku ajal kõige tihemini kandis (sh ka postituse alguses oleval pildil).

Queen Alexandrine fringe tiara
(andestage, aga ei leidnud head tõlget)
Teine kuulus tiaara - Queen Alexandrine drop tiara.
See kuulub praegu valitseva kuninganna eksminiale.

Palju materjali, nagu ikka, wikist ja siit.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »