Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #1 Belgia Elisabeth

On üldteada (minu jaoks :D), et minu lemmikaeg ajaloos jääb kahe maailmasõja vahele (piisavalt lähedal, et olla tuttav, ja piisavalt kaugel, et olla salapärane). Niisiis võtsin taas Euroopa monarhiad ette ja vaatasin, kes olid kuningannad aastal 1925. Päris mitmed naised. Näis, palju ma neid lugulaule viitsin siia üles panna. Ilmselt päris iga päev ei pane midagi, Andorrat ja Liechtensteini ka ei tule.


Belgia kuninganna Elisabeth (1876-1965)

1876. aastal sündis Elisabeth Gabriele Valérie Marie Baieri hertsoginnana. Tema isa Karl-Theodor oli muide tunnustatud silmaarst, ema Maria Josepha aga Portugali printsess, kes abikaasat tema silmakliinikus (õena) abistas. Elisabeth oli oma isa kuuest lapsest kolmas.

Nime sai Elisabeth muide oma isa õe järgi, kes oli Austria keisrinna (tuntud kui Sisi). Ka praegune Belgia troonipärija on Elisabethi-nimeline, mul pole küll infot, kas tema siinse Elisabethi järgi nimetatud on.

1900. aastal 24-aastasena abiellus Elisabeth tollase Belgia printsi Albertiga, kuningapaariks said nad 1909. aastal. Paarile sündis 3 last: poeg Leopold (tulevane kuningas Leopold III ja praeguse Belgia kuninga vanaisa), poeg Charles ja tütar Marie José (temast sai viimane Itaalia kuninganna, nn Maikuninganna, kelle troonilolek kestis 35 päeva).

Need, kellest just juttu oli.
I maailmasõja ajal oli kuninganna õenduse patroon ja aitas rajada sõjaväeorkestrit. Belgias ei pandud tema saksa päritolu pahaks, teda loeti ikka Belgia toetajaks. Sõja järel asutas ta omanimelise meditsiinifondi.

1934. aastal jäi Elisabeth leseks (ja polnud seega enam valitsev kuninganna, kuningaks sai tema poeg).

II maailmasõja ajal oli ta koos pojaga Laekeni palees "koduarestis". Samas kasutas ta  mõjuvõimu ja sidemeid Saksamaal juudi laste aitamiseks, peale sõda sai aga hüüdnime "punane kuninganna", sest külastas 1950. aastal NSV Liitu ja Hiinat.

Elisabethi lapsepõlvekodu oli muusika- ja kunstilembene. Ta maalis ja viiuldas ning hiljem kuningannana oli kunsti ja teaduse patroon. Tema sõprade hulka kuulusid Albert Einstein, Albert Schweizer ja Jean Cocteau. Ta oli ka Egiptuse fänn- 1923. aastal oli ta tunnistajaks vaarao Tutanhamoni haua avamisele ning asutas seejärel Belgias omanimelise egüptoloogia fondi. Peale India reisi 1925 sai temast joogafänn.

Ka oli Elisabeth seotud 1928. aastal avatud Brüsseli Kaunite Kunstide Keskuse loomisega. See on keskus, kus asuvad ruumid näituste ja konverentside jaoks, kino ja kontserdisaal. Viimane on koduks Belgia Riiklikule Sümfooniaorkestrile, mille asutamise juures proua Elisabeth ka rolli mängis.

Aga see pole veel kõik. Alates 1937. aastast toimub Belgias üks (nüüdseks) kuulus muusikakonkurss ja 1951. aastast kannab see nimelt kuninganna Elisabethi nime. Eri aastatel on võistlus eri "teemadel"- ühel aastal võistlevad viiuldajad, järgmisel pianistid, järgmisel heliloojad ja järgmisel lauljad. 2017. aastast lisanduvad ka tšellistid. Ainuke võistluse võitja, kelle nime mina kuulnud olen, on esimesest toimumiskorrast viiuldaja David Oistrah.

Vanem Elisabeth
Elisabeth suri 1965. aastal 89-aastasena. Selleks ajaks oli tal 10 lapselast (ega rohkem ei tulnud ka). 

Lisaks wikile on mitu infotükki ka siit ja siit.

Kommentaarid

  1. Hei!
    Kas Sa eestikeelsesse Vikipeediasse ei tahaks kirjutada neid jutte? Paha lugu on võib-olla see, et natuke peab entsüklopeedia stiili järgima (sellest ei pea ehmatama, kui alguses lähebki midagi nihu, küll teised parandavad), aga hea poole peal on parem leitavus ja seetõttu suurem lugejaskond. Ja endal uhke tunne muidugi. Muideks, laupäeval algavad Vikipeedias iga-aastased tõlketalgud, kus antakse auhindu ka. Vaata https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:T%C3%B5lketalgud_2015. Kuidas tundub?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...