Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #1 Belgia Elisabeth

On üldteada (minu jaoks :D), et minu lemmikaeg ajaloos jääb kahe maailmasõja vahele (piisavalt lähedal, et olla tuttav, ja piisavalt kaugel, et olla salapärane). Niisiis võtsin taas Euroopa monarhiad ette ja vaatasin, kes olid kuningannad aastal 1925. Päris mitmed naised. Näis, palju ma neid lugulaule viitsin siia üles panna. Ilmselt päris iga päev ei pane midagi, Andorrat ja Liechtensteini ka ei tule.


Belgia kuninganna Elisabeth (1876-1965)

1876. aastal sündis Elisabeth Gabriele Valérie Marie Baieri hertsoginnana. Tema isa Karl-Theodor oli muide tunnustatud silmaarst, ema Maria Josepha aga Portugali printsess, kes abikaasat tema silmakliinikus (õena) abistas. Elisabeth oli oma isa kuuest lapsest kolmas.

Nime sai Elisabeth muide oma isa õe järgi, kes oli Austria keisrinna (tuntud kui Sisi). Ka praegune Belgia troonipärija on Elisabethi-nimeline, mul pole küll infot, kas tema siinse Elisabethi järgi nimetatud on.

1900. aastal 24-aastasena abiellus Elisabeth tollase Belgia printsi Albertiga, kuningapaariks said nad 1909. aastal. Paarile sündis 3 last: poeg Leopold (tulevane kuningas Leopold III ja praeguse Belgia kuninga vanaisa), poeg Charles ja tütar Marie José (temast sai viimane Itaalia kuninganna, nn Maikuninganna, kelle troonilolek kestis 35 päeva).

Need, kellest just juttu oli.
I maailmasõja ajal oli kuninganna õenduse patroon ja aitas rajada sõjaväeorkestrit. Belgias ei pandud tema saksa päritolu pahaks, teda loeti ikka Belgia toetajaks. Sõja järel asutas ta omanimelise meditsiinifondi.

1934. aastal jäi Elisabeth leseks (ja polnud seega enam valitsev kuninganna, kuningaks sai tema poeg).

II maailmasõja ajal oli ta koos pojaga Laekeni palees "koduarestis". Samas kasutas ta  mõjuvõimu ja sidemeid Saksamaal juudi laste aitamiseks, peale sõda sai aga hüüdnime "punane kuninganna", sest külastas 1950. aastal NSV Liitu ja Hiinat.

Elisabethi lapsepõlvekodu oli muusika- ja kunstilembene. Ta maalis ja viiuldas ning hiljem kuningannana oli kunsti ja teaduse patroon. Tema sõprade hulka kuulusid Albert Einstein, Albert Schweizer ja Jean Cocteau. Ta oli ka Egiptuse fänn- 1923. aastal oli ta tunnistajaks vaarao Tutanhamoni haua avamisele ning asutas seejärel Belgias omanimelise egüptoloogia fondi. Peale India reisi 1925 sai temast joogafänn.

Ka oli Elisabeth seotud 1928. aastal avatud Brüsseli Kaunite Kunstide Keskuse loomisega. See on keskus, kus asuvad ruumid näituste ja konverentside jaoks, kino ja kontserdisaal. Viimane on koduks Belgia Riiklikule Sümfooniaorkestrile, mille asutamise juures proua Elisabeth ka rolli mängis.

Aga see pole veel kõik. Alates 1937. aastast toimub Belgias üks (nüüdseks) kuulus muusikakonkurss ja 1951. aastast kannab see nimelt kuninganna Elisabethi nime. Eri aastatel on võistlus eri "teemadel"- ühel aastal võistlevad viiuldajad, järgmisel pianistid, järgmisel heliloojad ja järgmisel lauljad. 2017. aastast lisanduvad ka tšellistid. Ainuke võistluse võitja, kelle nime mina kuulnud olen, on esimesest toimumiskorrast viiuldaja David Oistrah.

Vanem Elisabeth
Elisabeth suri 1965. aastal 89-aastasena. Selleks ajaks oli tal 10 lapselast (ega rohkem ei tulnud ka). 

Lisaks wikile on mitu infotükki ka siit ja siit.

Kommentaarid

  1. Hei!
    Kas Sa eestikeelsesse Vikipeediasse ei tahaks kirjutada neid jutte? Paha lugu on võib-olla see, et natuke peab entsüklopeedia stiili järgima (sellest ei pea ehmatama, kui alguses lähebki midagi nihu, küll teised parandavad), aga hea poole peal on parem leitavus ja seetõttu suurem lugejaskond. Ja endal uhke tunne muidugi. Muideks, laupäeval algavad Vikipeedias iga-aastased tõlketalgud, kus antakse auhindu ka. Vaata https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:T%C3%B5lketalgud_2015. Kuidas tundub?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...