Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #1 Belgia Elisabeth

On üldteada (minu jaoks :D), et minu lemmikaeg ajaloos jääb kahe maailmasõja vahele (piisavalt lähedal, et olla tuttav, ja piisavalt kaugel, et olla salapärane). Niisiis võtsin taas Euroopa monarhiad ette ja vaatasin, kes olid kuningannad aastal 1925. Päris mitmed naised. Näis, palju ma neid lugulaule viitsin siia üles panna. Ilmselt päris iga päev ei pane midagi, Andorrat ja Liechtensteini ka ei tule.


Belgia kuninganna Elisabeth (1876-1965)

1876. aastal sündis Elisabeth Gabriele Valérie Marie Baieri hertsoginnana. Tema isa Karl-Theodor oli muide tunnustatud silmaarst, ema Maria Josepha aga Portugali printsess, kes abikaasat tema silmakliinikus (õena) abistas. Elisabeth oli oma isa kuuest lapsest kolmas.

Nime sai Elisabeth muide oma isa õe järgi, kes oli Austria keisrinna (tuntud kui Sisi). Ka praegune Belgia troonipärija on Elisabethi-nimeline, mul pole küll infot, kas tema siinse Elisabethi järgi nimetatud on.

1900. aastal 24-aastasena abiellus Elisabeth tollase Belgia printsi Albertiga, kuningapaariks said nad 1909. aastal. Paarile sündis 3 last: poeg Leopold (tulevane kuningas Leopold III ja praeguse Belgia kuninga vanaisa), poeg Charles ja tütar Marie José (temast sai viimane Itaalia kuninganna, nn Maikuninganna, kelle troonilolek kestis 35 päeva).

Need, kellest just juttu oli.
I maailmasõja ajal oli kuninganna õenduse patroon ja aitas rajada sõjaväeorkestrit. Belgias ei pandud tema saksa päritolu pahaks, teda loeti ikka Belgia toetajaks. Sõja järel asutas ta omanimelise meditsiinifondi.

1934. aastal jäi Elisabeth leseks (ja polnud seega enam valitsev kuninganna, kuningaks sai tema poeg).

II maailmasõja ajal oli ta koos pojaga Laekeni palees "koduarestis". Samas kasutas ta  mõjuvõimu ja sidemeid Saksamaal juudi laste aitamiseks, peale sõda sai aga hüüdnime "punane kuninganna", sest külastas 1950. aastal NSV Liitu ja Hiinat.

Elisabethi lapsepõlvekodu oli muusika- ja kunstilembene. Ta maalis ja viiuldas ning hiljem kuningannana oli kunsti ja teaduse patroon. Tema sõprade hulka kuulusid Albert Einstein, Albert Schweizer ja Jean Cocteau. Ta oli ka Egiptuse fänn- 1923. aastal oli ta tunnistajaks vaarao Tutanhamoni haua avamisele ning asutas seejärel Belgias omanimelise egüptoloogia fondi. Peale India reisi 1925 sai temast joogafänn.

Ka oli Elisabeth seotud 1928. aastal avatud Brüsseli Kaunite Kunstide Keskuse loomisega. See on keskus, kus asuvad ruumid näituste ja konverentside jaoks, kino ja kontserdisaal. Viimane on koduks Belgia Riiklikule Sümfooniaorkestrile, mille asutamise juures proua Elisabeth ka rolli mängis.

Aga see pole veel kõik. Alates 1937. aastast toimub Belgias üks (nüüdseks) kuulus muusikakonkurss ja 1951. aastast kannab see nimelt kuninganna Elisabethi nime. Eri aastatel on võistlus eri "teemadel"- ühel aastal võistlevad viiuldajad, järgmisel pianistid, järgmisel heliloojad ja järgmisel lauljad. 2017. aastast lisanduvad ka tšellistid. Ainuke võistluse võitja, kelle nime mina kuulnud olen, on esimesest toimumiskorrast viiuldaja David Oistrah.

Vanem Elisabeth
Elisabeth suri 1965. aastal 89-aastasena. Selleks ajaks oli tal 10 lapselast (ega rohkem ei tulnud ka). 

Lisaks wikile on mitu infotükki ka siit ja siit.

Kommentaarid

  1. Hei!
    Kas Sa eestikeelsesse Vikipeediasse ei tahaks kirjutada neid jutte? Paha lugu on võib-olla see, et natuke peab entsüklopeedia stiili järgima (sellest ei pea ehmatama, kui alguses lähebki midagi nihu, küll teised parandavad), aga hea poole peal on parem leitavus ja seetõttu suurem lugejaskond. Ja endal uhke tunne muidugi. Muideks, laupäeval algavad Vikipeedias iga-aastased tõlketalgud, kus antakse auhindu ka. Vaata https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:T%C3%B5lketalgud_2015. Kuidas tundub?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...