Otse põhisisu juurde

In every generation there is a chosen one...

Vaatan praegu seriaali "Vampiiritapja Buffy". Mõneti üllatav, et ma seda varem näinud pole. Minuealiste hulgas on mitmeid Buffy  fänne ja täitsa loogiline ju, kuivõrd see oli üks neid lahedaid 90ndate sarju, mis telekast tuli. (Minu jaoks vist 90ndad ei tähenda aastaid 1990-1999, vaid pigem umbes aastaid 1994-2003, sest siis olid põhilised 90ndate moodi asjad ja, olgem ausad, aastat 1990 nagunii väga hästi ei mäleta.)

Aga Buffy on täitsa ponks sari. Mõne asja puhul peab mõtlema, et "siis olid 90ndad, nad ei saanudki seda kuidagi teistmoodi lahendada", aga oma arvutiaju on juba sealgi olemas. Ja arvutist leiab selliseid asju, mille puhul tundub uskumatu, et neid sealt leida võiks. Siiski on tore näha, kuidas põhiinfo tuleb neil ikkagi raamatutest. (Praegu vaatad mingit entsüklopeediat lihtsalt nagu huvitavat raamatut mitte teabeallikat.)

Põhiasi seal sarjas on muidugi see, et kogu aeg on nii pinnnngeline. Teada on, et Buffy võidab (kuigi ükskord ta ikkagi suri korraks ära), aga ikka on pingeline, kui kollid nagu mutid mingist suvalisest august vups ja vups välja hüppavad. Järele mõeldes vist mutid niimoodi päris ei hüppa. Kes on kunagi mutti (hüppamas) näinud?

Ühtlasi ei saa mõtlemata jätta seda mõtet, et kuidas üldse keegi seal koolis veel käib, kus tegevus toimub. Pidevalt juhtuvad mingid koledad lood- inimesed jäävad kadunuks, lähevad põlema või saavad sootuks otsa, kuidas ei ole juba kõik vanemad oma lapsi kuhugi müüridega ümbritsetud (era)kooli saatnud või ise mujale kolinud? Kas ka nemad teavad, et Buffy päästab päeva? Buffy ema küll teab, et ta päästab.

Mulle meeldib Angel ka (ta sai muidugi just väga dramaatiliselt otsa). Seda sarja, mis tema kohta eraldi kunagi oli, ma mingitel asjaoludel isegi vaatasin. Seega on tegelasi, kes tulevad tuttavad ette.

Ja veel. Ühest küljest on see täitsa humoorikas fakt, et üks põhitegevuskohti raamatukogu on selline koht, kus ükski õpilane (peale deemonitega võitlejate) kunagi raamatuid võtmas ega õppimas ei käi. Teisalt. Kuidas on see võimalik ajal, kui internet on suures osas veel homne päev? Kas see on see, et lollid peavad õppima, targad teavad isegi ja keegi ei taha ennast lolliks tunnistada? Aa, ma tean, tegelikult see on ju Ämeerika, nad ostavad endale kõik raamatud, mida vaja on.

Kommentaarid

  1. Minu meelest hakkavad ka üheksakümnendad kuskil 1994. aastaga, lõppevad võib olla 2001. aastaga ...

    VastaKustuta
  2. Jah, eksole. Mida ei mäleta, seda pole olnud :P

    VastaKustuta
  3. Ma mäletan enne 1994 päris paljut, aga mõeldes tollele ajale tundub kõik kuidagi teine. Polnud veel selliseid riideid, nagu oleme harjunud nägema tüüpilistes üheksakümnendate filmides, polnud selliseid laule, mis on omased ületamatutele üheksakümnendatele ... Tegelt, jah, väga ei mäletagi, mis oli omane aastatele 1992-1993 Krooni tulekule eelnevatest aastatest meenuvad öötelevisioon, isamaalised laulud, hirmu tekitavad tankid, kassettmakk, mis mängis lauluridu nagu "ei seedreid, ei mände, ei kasva me maal", "seljakotid selga", vahel mängis Boney M-i ... Õe makis üheksakümnendate algul mängisid mitmed sellised hitid ka, mida praegu näiteks Star FMis laseb, kuid mis minu jaoks ei saanud niisugusteks surematuteks, nagu paljud laulud sellest perioodist, mida mina üheksakümnendateks pean.

    VastaKustuta
  4. Ehk on loogiline, et 90ndad hakkasid siis, kui iseseisvus oli kätte saadud ja siis veel natuke aega mööda läks (et kõik ägedad välismaa dressid ja sarjad siia jõuaksid).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...