Otse põhisisu juurde

In every generation there is a chosen one...

Vaatan praegu seriaali "Vampiiritapja Buffy". Mõneti üllatav, et ma seda varem näinud pole. Minuealiste hulgas on mitmeid Buffy  fänne ja täitsa loogiline ju, kuivõrd see oli üks neid lahedaid 90ndate sarju, mis telekast tuli. (Minu jaoks vist 90ndad ei tähenda aastaid 1990-1999, vaid pigem umbes aastaid 1994-2003, sest siis olid põhilised 90ndate moodi asjad ja, olgem ausad, aastat 1990 nagunii väga hästi ei mäleta.)

Aga Buffy on täitsa ponks sari. Mõne asja puhul peab mõtlema, et "siis olid 90ndad, nad ei saanudki seda kuidagi teistmoodi lahendada", aga oma arvutiaju on juba sealgi olemas. Ja arvutist leiab selliseid asju, mille puhul tundub uskumatu, et neid sealt leida võiks. Siiski on tore näha, kuidas põhiinfo tuleb neil ikkagi raamatutest. (Praegu vaatad mingit entsüklopeediat lihtsalt nagu huvitavat raamatut mitte teabeallikat.)

Põhiasi seal sarjas on muidugi see, et kogu aeg on nii pinnnngeline. Teada on, et Buffy võidab (kuigi ükskord ta ikkagi suri korraks ära), aga ikka on pingeline, kui kollid nagu mutid mingist suvalisest august vups ja vups välja hüppavad. Järele mõeldes vist mutid niimoodi päris ei hüppa. Kes on kunagi mutti (hüppamas) näinud?

Ühtlasi ei saa mõtlemata jätta seda mõtet, et kuidas üldse keegi seal koolis veel käib, kus tegevus toimub. Pidevalt juhtuvad mingid koledad lood- inimesed jäävad kadunuks, lähevad põlema või saavad sootuks otsa, kuidas ei ole juba kõik vanemad oma lapsi kuhugi müüridega ümbritsetud (era)kooli saatnud või ise mujale kolinud? Kas ka nemad teavad, et Buffy päästab päeva? Buffy ema küll teab, et ta päästab.

Mulle meeldib Angel ka (ta sai muidugi just väga dramaatiliselt otsa). Seda sarja, mis tema kohta eraldi kunagi oli, ma mingitel asjaoludel isegi vaatasin. Seega on tegelasi, kes tulevad tuttavad ette.

Ja veel. Ühest küljest on see täitsa humoorikas fakt, et üks põhitegevuskohti raamatukogu on selline koht, kus ükski õpilane (peale deemonitega võitlejate) kunagi raamatuid võtmas ega õppimas ei käi. Teisalt. Kuidas on see võimalik ajal, kui internet on suures osas veel homne päev? Kas see on see, et lollid peavad õppima, targad teavad isegi ja keegi ei taha ennast lolliks tunnistada? Aa, ma tean, tegelikult see on ju Ämeerika, nad ostavad endale kõik raamatud, mida vaja on.

Kommentaarid

  1. Minu meelest hakkavad ka üheksakümnendad kuskil 1994. aastaga, lõppevad võib olla 2001. aastaga ...

    VastaKustuta
  2. Jah, eksole. Mida ei mäleta, seda pole olnud :P

    VastaKustuta
  3. Ma mäletan enne 1994 päris paljut, aga mõeldes tollele ajale tundub kõik kuidagi teine. Polnud veel selliseid riideid, nagu oleme harjunud nägema tüüpilistes üheksakümnendate filmides, polnud selliseid laule, mis on omased ületamatutele üheksakümnendatele ... Tegelt, jah, väga ei mäletagi, mis oli omane aastatele 1992-1993 Krooni tulekule eelnevatest aastatest meenuvad öötelevisioon, isamaalised laulud, hirmu tekitavad tankid, kassettmakk, mis mängis lauluridu nagu "ei seedreid, ei mände, ei kasva me maal", "seljakotid selga", vahel mängis Boney M-i ... Õe makis üheksakümnendate algul mängisid mitmed sellised hitid ka, mida praegu näiteks Star FMis laseb, kuid mis minu jaoks ei saanud niisugusteks surematuteks, nagu paljud laulud sellest perioodist, mida mina üheksakümnendateks pean.

    VastaKustuta
  4. Ehk on loogiline, et 90ndad hakkasid siis, kui iseseisvus oli kätte saadud ja siis veel natuke aega mööda läks (et kõik ägedad välismaa dressid ja sarjad siia jõuaksid).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...