Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #2

Edward VII

Kuninganna Victoria ja prints Alberti lastest vanuselt teine, sündis umbes aasta peale oma õde, 9.novembril 1841. Kuni 1901.aastal (59-aastaselt) kuningaks saamiseni kandis ta Walesi printsi tiitlit (tiitel, mis tavaliselt antaksegi troonipärijale).

Victoria ja Albert tahtsid, et tulevane kuningas saaks korraliku ja mitmekülgse hariduse. Edward polnud kuigi hea õpilane (osalt ka sellepärast, et õppimine ja õpitav oli vanemate poolt peale surutud), aga oli see-eest muidu sarmikas, humoorikas ja hea suhtleja. Tema huvi oli sõjaväelasena karjääri teha, aga ema keelas selle ära. Ka üldiselt oli Edwardi juurdepääs võimule enne päriselt kuningaks saamist ema poolt üsna piiratud.

1861.aastal saadeti Edward reisile Saksamaale. Reis oli korraldatud, et Edward saaks kohtuda oma tulevase abikaasaga, kelleks Victoria ja Albert olid välja valinud Taani printsessi Alexandra. 1863.aastal toimusidki pulmad.

Edward ja Alexandra oma pulmapäeval.
Elama asuti Marlborough majja. Edwardi ja Alexandra elustiil oli üsna pillav. Ühtlasi tekitas pingeid asjaolu, et kuninganna Victoria suhtles tihedalt sakslastega , Alexandra oli Taanist, Taani ja Saksamaa kisklesid aga parajasti Schleswig-Holsteini piirkonna pärast. 

Edward oli moekas mees, võiks isegi öelda et omaaegne moeikoon. Väidetavalt alustas just tema seda moodi, et pintsaku alumine nööp lahti jätta (kuuldavasti sellepärast, et see lihtsalt ei mahtunud tema kõhu tõttu enam kinni) ja tõi musta värvi õhturiietesse.

Edward oli ka naistemees, enne ja peale abiellumist oli tal mitmeid armukesi, tuntuim neist ehk Winston Churchilli ema Jennie. Üks Edwardi armukesi oli ka Alice Keppel, kelle lapselapselaps on praeguse Walesi prints Charlesi abikaasa Camilla. Loomulikult oli siit hea üles tõmmata idee, et ka Camilla võiks olla Edward VII järeltulija, see pole aga siiski kinnitust leidnud.

Alice Keppel*
Pakun välja, et Edwardil oli ilmselt ka abieluväliseid lapsi, aga ühtegi neist ta ametlikult ei tunnistanud.

Ametlikke lapsi oli Edwardil Alexandraga 6. Kahe vanima pojaga oli huvitav lugu. Kõigepealt oli vanim poeg ühe kõrgest soost tütarlapsega kihlatud. Kui noormees ootamatult grippi suri, leidsid teineteist (või suunati leidma) sama tütarlaps ja vanuselt järgmine poeg. See poeg oli tulevane kuningas George V ja tütarlapsest sai kuninganna Mary. Edwardi ja Alexandra kolmas poeg suri paaripäevaselt.

Tütreid oli ka 3: Princess Royal Louise, Victoria, kes kunagi ei abiellunud (mis on suht ebatavaline minu meelest tollastes kuninglikes peredes) ja nime poolest ehk kõige tuntum Maud, kellest sai Haakon VII abikaasana Norra kuninganna. (Tema järgi sai nime Kuninganna Maudi maa Antarktikas.)

Viktoriiniküsimus: Milline briti monarh peale Elizabeth II on veel külastanud Eestit?
Vastus:Edward VII, kes koos abikaasa ja tütar Victoriaga 1908.aasta mais Tallinna reidil Nikolai II-ga kohtus.
Kahtlemata oli Edward VII kuningaksoleku aeg rahvusvahelistes suhetes üldse väga pinev, aga kuna poliitika pole minu tugevaim külg, jätan selle hetkel käsitlemata.

http://themauveroom.com/image/28344597001

Edward VII järgi on nime saanud mitu haiglat, tuntuim asub Londonis ja selle klientide hulgas on päris mitu kuningliku pere liiget. Haigla asutaja oli Edward ise- idee sai ta sellest, et üks tema armukesi Agnes Keyser abistas Buuri sõja ajal oma kodus haigeid ja haavatud sõjamehi.

Edwardi hüüdnimi oli Euroopa onu, sest ta oli mitme Euroopa riigi valitseja onu (nt eelmises postituses mainitud Wilhelm II ja Vene tsaar Nikolai II). Tema matuseid 1910.aastal nimetati ka Vana Euroopa matusteks- kohal oli suur osa Euroopa kroonitud peadest ja uue ajastu toonud I maailmasõja algus polnud enam kaugel.

Allikas: Peale wiki on ka siit juttu võetud.
* Selle pildi ja veel mitmeid armukeste fotosid leiab siit

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...