Otse põhisisu juurde

Evita

Käisin sel nädalal vaatamas Vanemuise suurlavastust "Evita". All on mõned tähelepanekud etendusest.
  • Kui üldiselt öelda, siis halb ei olnud.
  • Põhiosade lauljad olid head. Teisalt see polnud üllatus, et Evelin Võigemast ja Vaiko Eplik on head lauljad. Epliku puhul panin seda tähele, et kõik osad, mida tema laulis, kõlasid minu jaoks nagu tema enda kirjutatud oleksid. Ilmselt tal on nii temalik hääl, et kõik laulud muutuvad kohe tema omaks. Võigemasti osas on minu hinnangul tema parim muusikalilugu ikkagi "Asju hullemaid on veel..." 10 aasta taguses Linnahalli muusikalis "Grease", kus ta seda ülbet tšikki mängis.
  • Ma ei saanud aru, et Vaiko Eplik kehastab Ché Guevarat. Igal juhul seda ta tegi. Sobis hästi.
  • Kuna kava mul polnud, arvasin tükk aega, et Juan Peroni kehastaja on paljude lemmik Uku. Näe, ei olnudki.
  • Meeldis, et samu meloodiaid kasutati etenduse jooksul mitu korda, nii said need tuttavamaks ja mingi laul ei kõlanud enam nagu mingi suvaline laul. 
  • Muusikali muusika üldiselt polnud halb, aga mul vist on suuremaid lemmikuid.
  • Lava kohal kuvati tekst inglise keeles ja soome keeles. Jumal tänatud, ma ütleksin, sest eesti keeles lauldav tekst polnud päris paljudes kohtades arusaadav.
  • Tantsijate liigutused olid sünkroonis. (Olen mõnda etendust näinud, kus see pole nii, see on kole.)
  • Kostüümid olid ilusad. Siit saab mõningaid näha.
  • Aga nüüd see põhiline asi, mis mulle ei meeldinud. Etendus koosnes väikestest stseenidest, mis kujutasid mingeid verstaposte Evita elus. Stseenid vahetusid jube kiiresti- alles ta oli oma kodulinnas, siis juba raadios, siis kohtas Peroni, siis abiellus jne. Kogu aeg oli selline ootus, et millal nüüd see jooksmine ära lõpeb ja tegevus rahulikult voogama hakkab, aga seda hetke ei tulnudki, enne lõppes etendus ära.
  • Seoses sellesama stseenidest ülejooksmisega jäi ka Evitast kui tegelasest natuke sihuke suvalise linnukese mulje. See pole just asi, mis paneks tegelasele väga kaasa elama.
  • Kes seda veel vaatama läheb, siis ma soovitaksin enne natuke lugeda, millega täpsemalt perekond Peron Argentiinas tegeles. Mulle tundub, et see võiks hõlbustada kogu etendusest arusaamist.

Kommentaarid

  1. ma arvasin 4 aastat tagasi suht samamoodi http://polesiinmingitkunsti.blogspot.com/2010/02/kus-on-sinna-tuleb-juurde.html?m=0

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...