Otse põhisisu juurde

Evita

Käisin sel nädalal vaatamas Vanemuise suurlavastust "Evita". All on mõned tähelepanekud etendusest.
  • Kui üldiselt öelda, siis halb ei olnud.
  • Põhiosade lauljad olid head. Teisalt see polnud üllatus, et Evelin Võigemast ja Vaiko Eplik on head lauljad. Epliku puhul panin seda tähele, et kõik osad, mida tema laulis, kõlasid minu jaoks nagu tema enda kirjutatud oleksid. Ilmselt tal on nii temalik hääl, et kõik laulud muutuvad kohe tema omaks. Võigemasti osas on minu hinnangul tema parim muusikalilugu ikkagi "Asju hullemaid on veel..." 10 aasta taguses Linnahalli muusikalis "Grease", kus ta seda ülbet tšikki mängis.
  • Ma ei saanud aru, et Vaiko Eplik kehastab Ché Guevarat. Igal juhul seda ta tegi. Sobis hästi.
  • Kuna kava mul polnud, arvasin tükk aega, et Juan Peroni kehastaja on paljude lemmik Uku. Näe, ei olnudki.
  • Meeldis, et samu meloodiaid kasutati etenduse jooksul mitu korda, nii said need tuttavamaks ja mingi laul ei kõlanud enam nagu mingi suvaline laul. 
  • Muusikali muusika üldiselt polnud halb, aga mul vist on suuremaid lemmikuid.
  • Lava kohal kuvati tekst inglise keeles ja soome keeles. Jumal tänatud, ma ütleksin, sest eesti keeles lauldav tekst polnud päris paljudes kohtades arusaadav.
  • Tantsijate liigutused olid sünkroonis. (Olen mõnda etendust näinud, kus see pole nii, see on kole.)
  • Kostüümid olid ilusad. Siit saab mõningaid näha.
  • Aga nüüd see põhiline asi, mis mulle ei meeldinud. Etendus koosnes väikestest stseenidest, mis kujutasid mingeid verstaposte Evita elus. Stseenid vahetusid jube kiiresti- alles ta oli oma kodulinnas, siis juba raadios, siis kohtas Peroni, siis abiellus jne. Kogu aeg oli selline ootus, et millal nüüd see jooksmine ära lõpeb ja tegevus rahulikult voogama hakkab, aga seda hetke ei tulnudki, enne lõppes etendus ära.
  • Seoses sellesama stseenidest ülejooksmisega jäi ka Evitast kui tegelasest natuke sihuke suvalise linnukese mulje. See pole just asi, mis paneks tegelasele väga kaasa elama.
  • Kes seda veel vaatama läheb, siis ma soovitaksin enne natuke lugeda, millega täpsemalt perekond Peron Argentiinas tegeles. Mulle tundub, et see võiks hõlbustada kogu etendusest arusaamist.

Kommentaarid

  1. ma arvasin 4 aastat tagasi suht samamoodi http://polesiinmingitkunsti.blogspot.com/2010/02/kus-on-sinna-tuleb-juurde.html?m=0

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...