Otse põhisisu juurde

Evita

Käisin sel nädalal vaatamas Vanemuise suurlavastust "Evita". All on mõned tähelepanekud etendusest.
  • Kui üldiselt öelda, siis halb ei olnud.
  • Põhiosade lauljad olid head. Teisalt see polnud üllatus, et Evelin Võigemast ja Vaiko Eplik on head lauljad. Epliku puhul panin seda tähele, et kõik osad, mida tema laulis, kõlasid minu jaoks nagu tema enda kirjutatud oleksid. Ilmselt tal on nii temalik hääl, et kõik laulud muutuvad kohe tema omaks. Võigemasti osas on minu hinnangul tema parim muusikalilugu ikkagi "Asju hullemaid on veel..." 10 aasta taguses Linnahalli muusikalis "Grease", kus ta seda ülbet tšikki mängis.
  • Ma ei saanud aru, et Vaiko Eplik kehastab Ché Guevarat. Igal juhul seda ta tegi. Sobis hästi.
  • Kuna kava mul polnud, arvasin tükk aega, et Juan Peroni kehastaja on paljude lemmik Uku. Näe, ei olnudki.
  • Meeldis, et samu meloodiaid kasutati etenduse jooksul mitu korda, nii said need tuttavamaks ja mingi laul ei kõlanud enam nagu mingi suvaline laul. 
  • Muusikali muusika üldiselt polnud halb, aga mul vist on suuremaid lemmikuid.
  • Lava kohal kuvati tekst inglise keeles ja soome keeles. Jumal tänatud, ma ütleksin, sest eesti keeles lauldav tekst polnud päris paljudes kohtades arusaadav.
  • Tantsijate liigutused olid sünkroonis. (Olen mõnda etendust näinud, kus see pole nii, see on kole.)
  • Kostüümid olid ilusad. Siit saab mõningaid näha.
  • Aga nüüd see põhiline asi, mis mulle ei meeldinud. Etendus koosnes väikestest stseenidest, mis kujutasid mingeid verstaposte Evita elus. Stseenid vahetusid jube kiiresti- alles ta oli oma kodulinnas, siis juba raadios, siis kohtas Peroni, siis abiellus jne. Kogu aeg oli selline ootus, et millal nüüd see jooksmine ära lõpeb ja tegevus rahulikult voogama hakkab, aga seda hetke ei tulnudki, enne lõppes etendus ära.
  • Seoses sellesama stseenidest ülejooksmisega jäi ka Evitast kui tegelasest natuke sihuke suvalise linnukese mulje. See pole just asi, mis paneks tegelasele väga kaasa elama.
  • Kes seda veel vaatama läheb, siis ma soovitaksin enne natuke lugeda, millega täpsemalt perekond Peron Argentiinas tegeles. Mulle tundub, et see võiks hõlbustada kogu etendusest arusaamist.
Sildid:

Kommentaarid

  1. meRilin K14. märts 2014, kell 00:42

    ma arvasin 4 aastat tagasi suht samamoodi http://polesiinmingitkunsti.blogspot.com/2010/02/kus-on-sinna-tuleb-juurde.html?m=0

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »