Otse põhisisu juurde

Evita

Käisin sel nädalal vaatamas Vanemuise suurlavastust "Evita". All on mõned tähelepanekud etendusest.
  • Kui üldiselt öelda, siis halb ei olnud.
  • Põhiosade lauljad olid head. Teisalt see polnud üllatus, et Evelin Võigemast ja Vaiko Eplik on head lauljad. Epliku puhul panin seda tähele, et kõik osad, mida tema laulis, kõlasid minu jaoks nagu tema enda kirjutatud oleksid. Ilmselt tal on nii temalik hääl, et kõik laulud muutuvad kohe tema omaks. Võigemasti osas on minu hinnangul tema parim muusikalilugu ikkagi "Asju hullemaid on veel..." 10 aasta taguses Linnahalli muusikalis "Grease", kus ta seda ülbet tšikki mängis.
  • Ma ei saanud aru, et Vaiko Eplik kehastab Ché Guevarat. Igal juhul seda ta tegi. Sobis hästi.
  • Kuna kava mul polnud, arvasin tükk aega, et Juan Peroni kehastaja on paljude lemmik Uku. Näe, ei olnudki.
  • Meeldis, et samu meloodiaid kasutati etenduse jooksul mitu korda, nii said need tuttavamaks ja mingi laul ei kõlanud enam nagu mingi suvaline laul. 
  • Muusikali muusika üldiselt polnud halb, aga mul vist on suuremaid lemmikuid.
  • Lava kohal kuvati tekst inglise keeles ja soome keeles. Jumal tänatud, ma ütleksin, sest eesti keeles lauldav tekst polnud päris paljudes kohtades arusaadav.
  • Tantsijate liigutused olid sünkroonis. (Olen mõnda etendust näinud, kus see pole nii, see on kole.)
  • Kostüümid olid ilusad. Siit saab mõningaid näha.
  • Aga nüüd see põhiline asi, mis mulle ei meeldinud. Etendus koosnes väikestest stseenidest, mis kujutasid mingeid verstaposte Evita elus. Stseenid vahetusid jube kiiresti- alles ta oli oma kodulinnas, siis juba raadios, siis kohtas Peroni, siis abiellus jne. Kogu aeg oli selline ootus, et millal nüüd see jooksmine ära lõpeb ja tegevus rahulikult voogama hakkab, aga seda hetke ei tulnudki, enne lõppes etendus ära.
  • Seoses sellesama stseenidest ülejooksmisega jäi ka Evitast kui tegelasest natuke sihuke suvalise linnukese mulje. See pole just asi, mis paneks tegelasele väga kaasa elama.
  • Kes seda veel vaatama läheb, siis ma soovitaksin enne natuke lugeda, millega täpsemalt perekond Peron Argentiinas tegeles. Mulle tundub, et see võiks hõlbustada kogu etendusest arusaamist.

Kommentaarid

  1. ma arvasin 4 aastat tagasi suht samamoodi http://polesiinmingitkunsti.blogspot.com/2010/02/kus-on-sinna-tuleb-juurde.html?m=0

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...