Otse põhisisu juurde

Siga lendab

Kas ma oleks uskunud, et sellisest asjast kirjutan? Noh, igal juhul kirjutan. See koomiks, mida lugesin (Questionable Content), sai juba eelmisel nädalal lõpuni loetud. Ok, mitte lõpuni otseselt, aga nüüd saab ühe jupi päevas ainult lugeda ja see pole see. Kes ütleb, kust veel leiaks mõne ägeda koomiksi, mida lugeda? Sellise, kus on inimesed tegelasteks. Mingid tulnukad ja ebamaised sündmused väga ei huvita. Huumor ja suhtedraama peab ikka olema :)

Kommentaarid

  1. Nad tänavad! Tegelaskond tundub üsna intrigeeriv igal juhul :)

    VastaKustuta
  2. Parimad koomiksid on Hagar Hirmus ja Kosmose mutid. Aga noh Miki Hiir on üle prahi. Küsi ükskõik, millise 10-aastase käest, kes praeguseks on üle 20ne aasta vana :)

    VastaKustuta
  3. Mul on hea põhjendus ka, miks ma Hagar Hirmuse näiteks tõin.

    VastaKustuta
  4. Sa tahad selle põhjuse ka teistele teatavaks teha ma saan aru? ;)

    VastaKustuta
  5. Antud koomiks, mille postitasid on suhteliselt feminislik või pole? Samas, Hagar Hirmus on šovinistlik, samas ta näitab meeste halba külge - laiskus.

    VastaKustuta
  6. Feminismitondi osas võib-olla pole päris nõus, aga huvitav tähelepanek sellegipoolest.

    VastaKustuta
  7. Kas "eitamine" oli see esimene faas? :)

    Aga mida Garfieldist arvad?

    VastaKustuta
  8. Esimene (ja tihtipeale ka viimane) faas on "kõik on suhteline".

    Garfield on kahtlemata minu lemmik koomiksikasside osas. Teisalt muid koomiksikasse ei tule ka meelde. Garfieldi peremees meeldib vist rohkem veel kui Garfield ise tegelt. Samas olen multikat vist rohkem näinud kui koomiksit.

    VastaKustuta
  9. Koomiksi-kassid nagu Sylvester ja Tom pole eriti kuulsad?:)

    Garfieldi peremees pole just teada olevalt suur naiste lemmik. Miks ta meeldib?

    VastaKustuta
  10. Nägupidi on tuttavad need muud kassid, aga ei tule kohe pähe, kui koomiksikassidest räägitakse.

    Garfieldi omaniku tegemistega pole ma tegelikult kuigivõrd kursis, sellest võib-olla ka see sookaaslastest erinev arvamus. Aga võib-olla millestki muust tulenevalt. Üldiselt ta tundub sihuke suht lamp sell, kellel võiksid püksisääred käies õõtsuda. Näiteks.

    VastaKustuta
  11. No Tomi ja Jerry koomiksit olen kunagi ammu-ammu isegi ostnud.

    Nägupidi on tuttavad need muud kassid, aga ei tule kohe pähe, kui koomiksikassidest räägitakse.

    Western Publications produced a comic book about Tweety and Sylvester entitled Tweety and Sylvester first in Dell Comics Four Color series #406, 489, and 524, then in their own title from Dell Comics (#4-37, 1954–62), then later from Gold Key Comics (#1-102, 1963–72). In a Garfield cartoon, he made a cameo by sending Rosalina (Garfield) a love letter.

    http://en.wikipedia.org/wiki/Sylvester_(Looney_Tunes)

    Garfieldi omaniku osas oled ilmselt natuke minu arvates mööda pannud, aga kus? :)

    VastaKustuta
  12. Aa, Sylvester käis koos Tweetyga...Tweety on natuke tuttavam.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...