Otse põhisisu juurde

Siga lendab

Kas ma oleks uskunud, et sellisest asjast kirjutan? Noh, igal juhul kirjutan. See koomiks, mida lugesin (Questionable Content), sai juba eelmisel nädalal lõpuni loetud. Ok, mitte lõpuni otseselt, aga nüüd saab ühe jupi päevas ainult lugeda ja see pole see. Kes ütleb, kust veel leiaks mõne ägeda koomiksi, mida lugeda? Sellise, kus on inimesed tegelasteks. Mingid tulnukad ja ebamaised sündmused väga ei huvita. Huumor ja suhtedraama peab ikka olema :)

Kommentaarid

  1. Nad tänavad! Tegelaskond tundub üsna intrigeeriv igal juhul :)

    VastaKustuta
  2. Parimad koomiksid on Hagar Hirmus ja Kosmose mutid. Aga noh Miki Hiir on üle prahi. Küsi ükskõik, millise 10-aastase käest, kes praeguseks on üle 20ne aasta vana :)

    VastaKustuta
  3. Mul on hea põhjendus ka, miks ma Hagar Hirmuse näiteks tõin.

    VastaKustuta
  4. Sa tahad selle põhjuse ka teistele teatavaks teha ma saan aru? ;)

    VastaKustuta
  5. Antud koomiks, mille postitasid on suhteliselt feminislik või pole? Samas, Hagar Hirmus on šovinistlik, samas ta näitab meeste halba külge - laiskus.

    VastaKustuta
  6. Feminismitondi osas võib-olla pole päris nõus, aga huvitav tähelepanek sellegipoolest.

    VastaKustuta
  7. Kas "eitamine" oli see esimene faas? :)

    Aga mida Garfieldist arvad?

    VastaKustuta
  8. Esimene (ja tihtipeale ka viimane) faas on "kõik on suhteline".

    Garfield on kahtlemata minu lemmik koomiksikasside osas. Teisalt muid koomiksikasse ei tule ka meelde. Garfieldi peremees meeldib vist rohkem veel kui Garfield ise tegelt. Samas olen multikat vist rohkem näinud kui koomiksit.

    VastaKustuta
  9. Koomiksi-kassid nagu Sylvester ja Tom pole eriti kuulsad?:)

    Garfieldi peremees pole just teada olevalt suur naiste lemmik. Miks ta meeldib?

    VastaKustuta
  10. Nägupidi on tuttavad need muud kassid, aga ei tule kohe pähe, kui koomiksikassidest räägitakse.

    Garfieldi omaniku tegemistega pole ma tegelikult kuigivõrd kursis, sellest võib-olla ka see sookaaslastest erinev arvamus. Aga võib-olla millestki muust tulenevalt. Üldiselt ta tundub sihuke suht lamp sell, kellel võiksid püksisääred käies õõtsuda. Näiteks.

    VastaKustuta
  11. No Tomi ja Jerry koomiksit olen kunagi ammu-ammu isegi ostnud.

    Nägupidi on tuttavad need muud kassid, aga ei tule kohe pähe, kui koomiksikassidest räägitakse.

    Western Publications produced a comic book about Tweety and Sylvester entitled Tweety and Sylvester first in Dell Comics Four Color series #406, 489, and 524, then in their own title from Dell Comics (#4-37, 1954–62), then later from Gold Key Comics (#1-102, 1963–72). In a Garfield cartoon, he made a cameo by sending Rosalina (Garfield) a love letter.

    http://en.wikipedia.org/wiki/Sylvester_(Looney_Tunes)

    Garfieldi omaniku osas oled ilmselt natuke minu arvates mööda pannud, aga kus? :)

    VastaKustuta
  12. Aa, Sylvester käis koos Tweetyga...Tweety on natuke tuttavam.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...