Otse põhisisu juurde

Pole päris kordussaade

Võta suhvle pealt 10 esimest laulu, vali igaühest üks rida (võib ka kontekstist väljarebituna) ja räägi, mis meelde tuleb.

I wrote my name down a hundred times -
"Ode" Room Eleven
Olen seda teinud. Ei mäleta, et konkreetset põhjust oleks olnud. Aga kirjutamisrõõm oli suur.

Cause we can give it time, so much time with me -
"Stars" The XX (Jeebus, see on küll hea laul.)
Kannatlikkus on inimeste juures üks imetlusväärsemaid omadusi.

Tell me what you think about this song? Sue me if you reckon it's too long. - "Heartbeat radio" Sondre Lerche
Kord oli üks vestlus, kus teine inimene ütles, et pikad laulud on head, sest nii jõuab laul rohkem kulgeda ja areneda ja ise jõuad ka rohkem mõelda. (Tegemist on minu interpretatsiooniga sellest mõttest, olgem ausad.)

Õhk on selge, tähevalgel helgib jõe sile pind, sellel pinnal vaatan varje ja sind - "Luhal" Liisi Koikson
Kas on mõni Tartu (või muu jõega linna) elanik, kellel ei ole seda ette tulnud?

Baby close your eyes and listen to the music -
"A little less conversation" Elvis vs JXL(kiidan videot!)
Päris kahju on sellest, kuidas muusika käib tänapäeval peamiselt mingi muu tegevuse taustaks. Kuhu see variant kadus, et mul on mingid ägedad kõllid, kust panen muusika käima ja kuulan kasvõi silmad kinni, sest kuulamine ongi põhitegevus.

...and all the lights that light the way are blinding -
"Wonderwall" Oasis
Need tuled, mis Rüütli tänaval tee sees kunagi olid..nüüd need vist enam ei põle? Mingi Chalice'i lause tuleb kusagilt pähe, kus ta rääkis hommikul purjus (või juba järgmises staadiumis?) peaga koju kõndimisest ja sellest, kuidas kassid ennast nonde lampide peal soojendavad.

...meest ja piimast tilkas vurrud -
"Tuuletallajad" Dagö
Mesi on väga hea ja piim on täitsa hea, aga kahekesi koos nad ei ole head.

...go to bed and leave the lights on -
"The Girl and the Robot" Röyksopp & Robyn
Kui minu teha oleks, siis ma võiks ainult põleva tulega magadagi. Juba väiksena mulle meeldis, kui toa uks natuke lahti oli, nii et koridoris põleva lambi valgus mulle ka natuke paistis.

I was so happy we had met -
"Our last summer" ABBA
Mina ja üks teine inimene inimene kohtusime ühe kolmanda, meie jaoks võõra inimesega. Terve kojumineku aja rääkis too teine inimene kui lahe see kolmas inimene on, ja kui tore, et temaga kohtusime.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...