- Kui kella 5 ajal kesklinna jõudsin, näitas käekell 13.20. Tjah, eks varasemgi statistika näita, et nonde kellade patareid peavad mingi paar aastat. Tollel polnudki veel läbi läinud.
- Sattusin ühte kohta, kus oli üldisega võrreldes päris palju lund veel. Vahva oli käia lume peal, kõditas taldu. Natuke sarnane sellega, kui kevadel esimest korda õhukese tallaga asfaldi peale minna, aga mitte päris.
- Üks väike poiss ütles tere. Ma ütlen ikka alati vastu, kui öeldakse. Pealegi mulle tundub, et lapsed teevad nagu mingeid katseid sellega aeg-ajalt, et mida võõras täiskasvanu teeb, kui mingi suvaline tere ütleb.
- Raekal istus pingi peal keegi noormees, selline nohik. Mitte sihuke khuul "olen nohik"-nohik, nagu neid siin linnas palju on, vaid tundus, et täitsa puhtatõuline (neid ka siin linnas õige mitu). Tema kõrval pingil lebas punane roos. Nagu ilmselt mitmed kooliski õppinud on (teil oli ju ka see tund), pole see mingi suvaline lill, vaid üsna karjuva alatooniga. Edasi kõndides hakkasin ennast lõbustama mõttega, milline vastutulijatest noormehega purskkaevu juures kokku saama läheb. Valgusfoori juures tuli vastu üks naeratleva olekuga neiu, kahtlustasin teda. Muidugi läks ta hoopis teise suunda. Tegelikult ma arvan, et too kohtumine pidi toimuma pool 8, aga kui mina mööda tulin, oli mingi 19.23 võib-olla, seega selge, et tütarlast veel polnud. Lihtsalt loodan, et tänase nullilähedase temperatuuriga too lillekene ära ei külmunud.
- Linnarahvas on turistide kombel jõe ääres pilte tegemas. Mõni pildistab ainult jõge, et oleks hiljemgi vaadata, et kus ikka veetase 2010. aastal ära käis, mõni laseb ennast pildistada, üleajav jõgi taustaks.
- Jõe ääres jalutas muuhulgas keegi isa väikese pojaga. Poiss hakkas äkki virisema: "Emmeee! Emmet tahan!" No mis sa sellest emmest tahad, endal on jumalast vunts isa kohe kõrvalt võtta.
- Ühe maja nurgal seisnud neiu telefonikõnes sisaldus lause "Me prepareerime inimest, vaata." Heakene küll...
- Kordussaade: Vist külmetasin oma pea ära. Vaatame.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Aga meil siis on isegi sillad vees... http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=10656&pic=true
VastaKustutaEem...aga miks see Viiking Viki pealkirjaks on? :P
Huu, päris uhke.
VastaKustutaViki on sellepärast, et mul lihtsalt tuli ta mingi päev meelde. Ja polnud nagu kuhugi mujale eriti panna kui pealkirja :P