Otse põhisisu juurde

Mäletad "Viiking Vikit"?

  • Kui kella 5 ajal kesklinna jõudsin, näitas käekell 13.20. Tjah, eks varasemgi statistika näita, et nonde kellade patareid peavad mingi paar aastat. Tollel polnudki veel läbi läinud.
  • Sattusin ühte kohta, kus oli üldisega võrreldes päris palju lund veel. Vahva oli käia lume peal, kõditas taldu. Natuke sarnane sellega, kui kevadel esimest korda õhukese tallaga asfaldi peale minna, aga mitte päris.
  • Üks väike poiss ütles tere. Ma ütlen ikka alati vastu, kui öeldakse. Pealegi mulle tundub, et lapsed teevad nagu mingeid katseid sellega aeg-ajalt, et mida võõras täiskasvanu teeb, kui mingi suvaline tere ütleb.
  • Raekal istus pingi peal keegi noormees, selline nohik. Mitte sihuke khuul "olen nohik"-nohik, nagu neid siin linnas palju on, vaid tundus, et täitsa puhtatõuline (neid ka siin linnas õige mitu). Tema kõrval pingil lebas punane roos. Nagu ilmselt mitmed kooliski õppinud on (teil oli ju ka see tund), pole see mingi suvaline lill, vaid üsna karjuva alatooniga. Edasi kõndides hakkasin ennast lõbustama mõttega, milline vastutulijatest noormehega purskkaevu juures kokku saama läheb. Valgusfoori juures tuli vastu üks naeratleva olekuga neiu, kahtlustasin teda. Muidugi läks ta hoopis teise suunda. Tegelikult ma arvan, et too kohtumine pidi toimuma pool 8, aga kui mina mööda tulin, oli mingi 19.23 võib-olla, seega selge, et tütarlast veel polnud. Lihtsalt loodan, et tänase nullilähedase temperatuuriga too lillekene ära ei külmunud.
  • Linnarahvas on turistide kombel jõe ääres pilte tegemas. Mõni pildistab ainult jõge, et oleks hiljemgi vaadata, et kus ikka veetase 2010. aastal ära käis, mõni laseb ennast pildistada, üleajav jõgi taustaks.
  • Jõe ääres jalutas muuhulgas keegi isa väikese pojaga. Poiss hakkas äkki virisema: "Emmeee! Emmet tahan!" No mis sa sellest emmest tahad, endal on jumalast vunts isa kohe kõrvalt võtta.
  • Ühe maja nurgal seisnud neiu telefonikõnes sisaldus lause "Me prepareerime inimest, vaata." Heakene küll...
  • Kordussaade: Vist külmetasin oma pea ära. Vaatame.
Sildid:

Kommentaarid

  1. Mailit9. aprill 2010, kell 08:26

    Aga meil siis on isegi sillad vees... http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=10656&pic=true

    Eem...aga miks see Viiking Viki pealkirjaks on? :P

    VastaKustuta
  2. Truffe9. aprill 2010, kell 13:41

    Huu, päris uhke.

    Viki on sellepärast, et mul lihtsalt tuli ta mingi päev meelde. Ja polnud nagu kuhugi mujale eriti panna kui pealkirja :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »