Otse põhisisu juurde

Tänase puhul

...räägin eilsest. Ja mitte niivõrd sellest, kuidas ma Kanteri võistluse ajal isegi natuke huilata suutsin(kuigi ka see võiks olla teema, sest karjuda ma reeglina ei oska), vaid öölaulupeost. Telekast vaatasin, mistõttu kohapealseid emotsioone kirjeldada ei püüa.
Alustagem negatiivsest, siis saab positiivse noodiga lõpetada. Laulude tempo kõigepealt. "Saaremaa valss" ujus nagu _________(mis oleks hea võrdlus siia?), samas kui vaene Chalice ei jõudnud "Minu inimestes" peaaegu hingatagi, oleks kohe maha jäänud.
Solistide hulgas oli mõningaid, keda oli suhteliselt valus kuulata. Mis sa punnitad, kui ei tule. Ja "Kodulaul" on KOORIlaul. Minu meelest see tähendab. Solistiosad on ka muidugi seal, aga kooriosas ei ole vaja kedagi ette huilgama, rikub finaali ära.
Mis puutub ühte minu umbes 10 aasta tagusesse lemmikartisti(isegi ei suuda uskuda, aga 12selt ikka juhtub), siis see, mida tema üritas, jäi küll segaseks. Algul mõtlesin, et ta teeb säärast häält konkreetse laulu tarvis, aga kui ta ka hilisemas simmaniosas nii jätkas, siis jäi ainult oodata, et järgmine esineja tuleks.
Mis simmaniossa puutub, siis see oleks võinud olemata olla. Lihtsalt. Ei sobinud.
Nii, heade asjade juurde. "Mustamäe valss" ja Voldemar Kuslap. Ülimuhe. Kui keegi seda laulu omama juhtub, siis ärge hoidke ainult endale:)
Väga kipa oli Mihkel Rauda kitarriga näha, kuivõrd seda neil päevil vist väga tihti ei juhtu. Mulle meeldib Mihkel Raud. Ma mäletan , kuidas ma ükskord aru sain, et Mihkel Raud on nii lahe. See oli umbes sel ajal, kui ta "Koosoleku" saadet tegi.
Alliksaar on ka lahe. Seda ma ütlen muidugi ainult selle natukese põhjal, mis ma temast tean, kuna ma endiselt ei julge tema luuletusi lugeda. Jaah, aga see laul mulle meeldib, võib-olla sellepärast, et eelmisel aastal olid need sõnad õigel ajal õiges kohas, aga mitte ainult, ma olen kindel. ...maha jääb ülekohtune eile, lahti lööb homse suur valendav ring
Laululava väljanägemise osas seda, et mulle meeldis. Efektne.
Ja viimane, aga mitte hapupiimane. Liisi Koiksoni "Rahu". Ma olin juba päris head mitu aastat veendunud, et see on meeshääle laul. Mingid tsikid Laulukarussellis, Maarja ega Evelin Pang "Rujas" polnud halvad, aga polnud ka niiii head. Aga Liisi, vaata, laulis ka seda eile. Oh. Ohohoh. Jess noh!
Lõpetuseks nostalgiaminutid. See koor on kõige lõbusam, mida ma täna näinud olen. Isegi oma kunagise lemmiküdruku leidsin üles.

Kommentaarid

  1. Palju nad Ruja laule teid üldse?

    VastaKustuta
  2. Hm..võin mööda panna, aga minu meelest põhiprogrammis polnudki ühtki. See Liisi asi oli ka juba simmaniosas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...