Otse põhisisu juurde

Tänase puhul

...räägin eilsest. Ja mitte niivõrd sellest, kuidas ma Kanteri võistluse ajal isegi natuke huilata suutsin(kuigi ka see võiks olla teema, sest karjuda ma reeglina ei oska), vaid öölaulupeost. Telekast vaatasin, mistõttu kohapealseid emotsioone kirjeldada ei püüa.
Alustagem negatiivsest, siis saab positiivse noodiga lõpetada. Laulude tempo kõigepealt. "Saaremaa valss" ujus nagu _________(mis oleks hea võrdlus siia?), samas kui vaene Chalice ei jõudnud "Minu inimestes" peaaegu hingatagi, oleks kohe maha jäänud.
Solistide hulgas oli mõningaid, keda oli suhteliselt valus kuulata. Mis sa punnitad, kui ei tule. Ja "Kodulaul" on KOORIlaul. Minu meelest see tähendab. Solistiosad on ka muidugi seal, aga kooriosas ei ole vaja kedagi ette huilgama, rikub finaali ära.
Mis puutub ühte minu umbes 10 aasta tagusesse lemmikartisti(isegi ei suuda uskuda, aga 12selt ikka juhtub), siis see, mida tema üritas, jäi küll segaseks. Algul mõtlesin, et ta teeb säärast häält konkreetse laulu tarvis, aga kui ta ka hilisemas simmaniosas nii jätkas, siis jäi ainult oodata, et järgmine esineja tuleks.
Mis simmaniossa puutub, siis see oleks võinud olemata olla. Lihtsalt. Ei sobinud.
Nii, heade asjade juurde. "Mustamäe valss" ja Voldemar Kuslap. Ülimuhe. Kui keegi seda laulu omama juhtub, siis ärge hoidke ainult endale:)
Väga kipa oli Mihkel Rauda kitarriga näha, kuivõrd seda neil päevil vist väga tihti ei juhtu. Mulle meeldib Mihkel Raud. Ma mäletan , kuidas ma ükskord aru sain, et Mihkel Raud on nii lahe. See oli umbes sel ajal, kui ta "Koosoleku" saadet tegi.
Alliksaar on ka lahe. Seda ma ütlen muidugi ainult selle natukese põhjal, mis ma temast tean, kuna ma endiselt ei julge tema luuletusi lugeda. Jaah, aga see laul mulle meeldib, võib-olla sellepärast, et eelmisel aastal olid need sõnad õigel ajal õiges kohas, aga mitte ainult, ma olen kindel. ...maha jääb ülekohtune eile, lahti lööb homse suur valendav ring
Laululava väljanägemise osas seda, et mulle meeldis. Efektne.
Ja viimane, aga mitte hapupiimane. Liisi Koiksoni "Rahu". Ma olin juba päris head mitu aastat veendunud, et see on meeshääle laul. Mingid tsikid Laulukarussellis, Maarja ega Evelin Pang "Rujas" polnud halvad, aga polnud ka niiii head. Aga Liisi, vaata, laulis ka seda eile. Oh. Ohohoh. Jess noh!
Lõpetuseks nostalgiaminutid. See koor on kõige lõbusam, mida ma täna näinud olen. Isegi oma kunagise lemmiküdruku leidsin üles.

Kommentaarid

  1. Palju nad Ruja laule teid üldse?

    VastaKustuta
  2. Hm..võin mööda panna, aga minu meelest põhiprogrammis polnudki ühtki. See Liisi asi oli ka juba simmaniosas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...