- tšiisisid laule, mida saab vastava tujuga kuulata ja unistleva pilguga riiuliserva silmitseda
- "Nooruse unenägu" - selline vana hea koorilaulu stiilis lugu, mis räägib kevade rinna sees kandmisest. Just!(mitte see ajakiri onju)
- leivakohukese soodukas
- 10 kraadise ilmaga hästi soe
- taskurätikud, mis ei lõhna rõveda odekolonni järele
- hea jooksuga pastakad
- kavalad mõtted, mis tulevad. Isegi kui neid täide ei viida
- inimesed, kelle hääl heliseb
- inimesed, kelle naer heliseb
- kõrgete lagedega toad
- muusikasõltuvus(So I say thank you for the music...what a joy, what a life, what a chance!)
- kohti, kus pole veel käinud, lähedal ja kaugel
- õigel ajal öeldud õiged asjad
- öelda, et ma kuulan praegu Michael Buble "Home"'i (vt esimest punkti)
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Aaaaaaaa....sa tekitasid musse viimase lausega RAATUSE ÜHIKA NOSTALGIAAAA ;D
VastaKustuta