Otse põhisisu juurde

Asjust, mis mulle eriti ja vägaväga meeldivad...

...ehk veel üks nimekiri.
  • nartsissid, maikellukesed, jasmiin, sirelid, tulbid - oma lõhna pärast; kaks viimast ka efekti pärast ( st kui neid paljupalju koos on)
  • silmad - palun võimalikult hallid aitäh (erandkorras võib ka sügavsinised)
  • prillid - eelmisega kaasnevalt, oleksin ma rikas, oleksin koledamat sorti prillipede. Praegu olen vahendite puudumise tõttu ilusamat sorti.
  • autot juhtivad inimesed - mitte nii, et sa ütled mulle, et sa oled autojuht, vaid nii, et sina ja mina istume autos ja sina sõidad ja mina vaatan, kuidas käed on rooli peal ja vahepeal üks käsi vahetab käiku ja üleüldiselt on sinu väljanägemine selline asjalik.Kurnjau.
  • käed - praegu tuli pähe, ilmselt on nii ja sellest tuleneb osaliselt ka eelmine punkt. Aga kas pole mõnedel inimestel siis nii ilusad käed, peaasjalikult käelabadest rääkides. Pikad sõrmed on ilusad, samas saab ka ilma. Sõrmeotsad on lihtsalt armsad: vaatad ja mõtled, et küll nad võivad ikka pehmed olla.
  • isad - noored isad loomulikult, aga sellest on juba räägitud. Pigem tõstaks esile siuksed keskealised isad, kes võivad noore inimese jaoks üsna vanad olla, aga on veel päris kabedad ja mõnusa suhtumisega (kodanik LA isa on siinkohal suurepäraseks näiteks)
  • vanade ja uute raamatute lõhn - mõnede uute lõhn küll ei meeldi, mingi vale kõrvallõhn on juures
  • ilusad pildid - kõlab eriti lihtsakoeliselt, aga ilusad pildid paberkujul on nii ehtsad.Nups.
  • kindlasti pole see kõik, aga praegu aitab küll

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Geir Gulliksen "Övre port, nedre port"

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...