Otse põhisisu juurde

Kuidas mitte millestki midagi teha

Kuna mul praegu suhteliselt igav on, siis kuidas oleks postitusega teemal "Mida ma täna tegin?"
Olles unes näinud inimesi, keda ma tegelikult mitte kunagi näinud pole, aga ka selliseid, keda ma näinud olen ja kes end millegipärast viimasel ajal peaaegu igas unes ilmutavad, ärkasin esmakordselt kell 10:18, kui telefon meelde tuletas, et täna ühe väiksemat sorti sugulase 6.sünnipäev on. Magama jääda enam ei saanud, sest palavkolepaha oli. Lendasin vannituppa. Isegi seal tundus toaga võrreldes jahe.
Alustanud aega, mille kohta tavaliselt hiljem tuleb öelda "ei tea, mida tegin, aga aeg lendas", tuleb öelda, et ei tea, mida tegin, aga aeg lendas. Ühtäkki meenus jutt teest, mille ma justkui ühel korral kodanik(andke andeks see ehk veidi nõuka-aegne väljendus) IP-le võlgu olin jäänud, mõtlesin, et ehk täna oleks hea päev see viga parandada. Peale jutustusi Sigmundist ja minu vaimustavast inglise keele õpetajast, jäi viga siiski parandamata, sest tee on tee ja mahl ei ole tee.
Raekoja platsil käiv Postimehe päev ei teinud just lihtsaks pülga pealt tuleva mussontšiku kuulamist, aga ma ei loobunud. Läksin Humanasse. 3 punast pluusi(üks liiga lühike, teine liiga pikk ja kolmas koleda kaelusega) jäid ostmata, nagu ka 2 kleiti, mis mõlemad nägid mu seljas täitsa kenad välja, välja arvatud see, et ühe jaoks olin piisavalt büstitu ja teise jaoks ebapiisavalt rase.
Vahepeal hakkas vihma sadama. Tulin poest meelega välja vihma kätte ja sain rõõmsalt läbimärjaks. Toas leidsingi selle vahva bloogi, millest siin enne juttu oli.
"Kodus ja võõrsil"vaatasin. Kit joob ja Colleen ei taha oma tütart Alfile naiseks anda.
Lootuses näha Mari-Leenu suurepärast esinemist seadsin sammud raekoja platsile. Esinemist ma muidugi ei näinud, Kukerpille natuke nägin ja rahvahunnikut. Tulin ära, kaasas 2 isand Epliku varasema perioodi albumit. Raamatukogust sain. Päris mõnusad.
Sõin brikettjäätist laeva pildiga. Kuulan mussi.
Vaat nii see käibki.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...