Otse põhisisu juurde

Kuidas mitte millestki midagi teha

Kuna mul praegu suhteliselt igav on, siis kuidas oleks postitusega teemal "Mida ma täna tegin?"
Olles unes näinud inimesi, keda ma tegelikult mitte kunagi näinud pole, aga ka selliseid, keda ma näinud olen ja kes end millegipärast viimasel ajal peaaegu igas unes ilmutavad, ärkasin esmakordselt kell 10:18, kui telefon meelde tuletas, et täna ühe väiksemat sorti sugulase 6.sünnipäev on. Magama jääda enam ei saanud, sest palavkolepaha oli. Lendasin vannituppa. Isegi seal tundus toaga võrreldes jahe.
Alustanud aega, mille kohta tavaliselt hiljem tuleb öelda "ei tea, mida tegin, aga aeg lendas", tuleb öelda, et ei tea, mida tegin, aga aeg lendas. Ühtäkki meenus jutt teest, mille ma justkui ühel korral kodanik(andke andeks see ehk veidi nõuka-aegne väljendus) IP-le võlgu olin jäänud, mõtlesin, et ehk täna oleks hea päev see viga parandada. Peale jutustusi Sigmundist ja minu vaimustavast inglise keele õpetajast, jäi viga siiski parandamata, sest tee on tee ja mahl ei ole tee.
Raekoja platsil käiv Postimehe päev ei teinud just lihtsaks pülga pealt tuleva mussontšiku kuulamist, aga ma ei loobunud. Läksin Humanasse. 3 punast pluusi(üks liiga lühike, teine liiga pikk ja kolmas koleda kaelusega) jäid ostmata, nagu ka 2 kleiti, mis mõlemad nägid mu seljas täitsa kenad välja, välja arvatud see, et ühe jaoks olin piisavalt büstitu ja teise jaoks ebapiisavalt rase.
Vahepeal hakkas vihma sadama. Tulin poest meelega välja vihma kätte ja sain rõõmsalt läbimärjaks. Toas leidsingi selle vahva bloogi, millest siin enne juttu oli.
"Kodus ja võõrsil"vaatasin. Kit joob ja Colleen ei taha oma tütart Alfile naiseks anda.
Lootuses näha Mari-Leenu suurepärast esinemist seadsin sammud raekoja platsile. Esinemist ma muidugi ei näinud, Kukerpille natuke nägin ja rahvahunnikut. Tulin ära, kaasas 2 isand Epliku varasema perioodi albumit. Raamatukogust sain. Päris mõnusad.
Sõin brikettjäätist laeva pildiga. Kuulan mussi.
Vaat nii see käibki.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...