Täitsa juhuslikult kolmas Rootsi autori raamat järjest.
Siin on kolm jutustajat vaheldumisi. Üks on Harriet (lapseeas), teine Oskar (täiskasvanud Harrieti abikaasa) ja kolmas Yana (Harrieti tütar, täiskasvanu, tegevus peale Harrieti surma). Kõik nad on mingil hetkel eri olukordades Malma jaama teel. Raudteed muidugi võib võtta inimese elu sümbolina.
See on realistlikult masendav raamat. Ja realistlikult masendav on teadupärast see kõige masendavam masendava tüüp, sest kõik võib sinu endaga juhtuda või olla juhtunud.
Midagi head eriti ei juhtu. Järjepanu lood sellest, kuidas keegi on õnnetu, ja arutelu panemaks lugejat mõtlema, miks ta õnnetu on. Kuidas vanemate teod ja käitumine mõjutab lapsi, kuidas põlvkondade kaupa samad mustrid korduvad, kuidas õnnetu olemine on põhimõtteliselt pärilik. Mingite justkui väikeste situatsioonide kirjeldused, mille kaudu teatud detailidega valusalt torgatakse, nii et lugeja vägagi suhestuda suudab.
Olen täpse tsitaadi ära kaotanud, aga Harriet rääkis sellest, kuidas tavaliselt mõeldakse, et inimese minevik on nö kinni ja tulevik on lahti. Tema arvates oli vastupidi - tulevik on ette määratud sellega, mis oli minevikus, ja minevik on avatud aruteludeks ja nö lahtimuukimiseks. Ehk et kuni minevikku lahti ei haruta, on tulevik ette määratud. (Aga see võib olla ka minu edasiarendus juba.)
Ei saa öelda, et kolm jutustajat just omavahel segi oleks minema hakanud, aga mul oli oma peas vahepeal keeruline järge pidada, et milline asi nüüd täpselt millise tegelasega juhtuski.
Korralik ja sisukas raamat, kõik jookseb ilusasti kokku, aga jah, niuke tumedates toonides.
Kommentaarid