Peategelane on vana. Ei teagi, kas olen varem lugenud nii vana peategelasega raamatut. Härra vanus nimelt läheneb neljasajale. Ta on 16. sajandil sündinuna 21. sajandil elus veel seetõttu, et vananeb üliaeglaselt. Nõnda on ta 400 aastaga jõudnud välimuse mõttes kusagil 40-aastaseks inimeseks saada. Teemaks on ka sellise sündroomiga inimesi ühendav (ja kaitsev?) Albatrosside-nimeline organisatsioon.
Matt Haig kirjutab suurtel teemadel - aeg ja ruum, elu ja surm. Siingi - kuidas peatada aega? Kas aega on üldse tarvis peatada? Kirjutab nii, et tavaline inimene saab aru, kohati ka klišeelauseid kasutades.
Klišeelaused võiksid reeglina häirida, aga siin isegi ei seganud. Pigem polnud lihtsalt nii köitev kui eelmise sama autori raamatu põhjal ootasin. Teoorias peaks väga huvitav olema lugeda selle inimese lugusid, kes on elanud nõiaprotsesside ajal ja Shakespeare'i ajal ja džässiajastul, aga ... meh.
Üks luuletus meeldis, mis raamatus oli. Polnud varem nii mõelnud (või siis just olin?).
Kehv ei olnud ja suur idee oli hea, aga võinuks rohkem kaasa kiskuda.
Siin üks mõttearendus muutuste kohta. Muutus on elu ainus konstant.
Kommentaarid
Postita kommentaar